ja vastsündinud tütarlapsele nime, mis üldiselt tuntud poeglapse nimena. [4] Nii Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadus kui Eesti NSV Abielu- ja Perekonnakoodeks, mis jõustus 1. jaanuaril 1970, ei ütle midagi selle kohta, milline lapse nimi olema peab, kuni ta olemas on. Viimatinimetatud seadus sätestab, et lapsele antakse eesnimi vanemate kokkuleppel, kokkuleppe puudumisel aga määrab lapsele eesnime eestkoste- ja hooldusorgan; isanimi antakse lapsele isa eesnime järgi, mõnedel juhtudel ema ütluse järgi. [4] 1. jaanuaril 1995. aastal jõustunud Eesti Vabariigi Perekonnaseadus nimede valikut väga kitsalt ei piira. See sätestab, et lapsele pannakse eesnimi vanemate kokkuleppel; surnult sündinud lapsele eesnime panemine ei ole kohustuslik; vanemate kokkuleppe puudumisel otsustab eestkosteasutus, kumma vanema pakutud eesnimi lapsele pannakse; lapsele ei või panna eesnime, mis ei ole kooskõlas heade kommete ja
lahutamist muuta, tuli selleks pöörduda eestkoste- või hooldusasutuste poole. Eesti NSV Ülemnõukogu istungjärgul 31. juulil 1969. aastal kinnitatud ja alates 1. jaanuarist 1970 kehtestatud ,,Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi" (Eesti NSV Teataja 1969, 31) nimesid puudutavad sätted järgivad üldiselt varasemaid juhtnööre: lapsele antakse ees- ja perekonnanimi vanemate kokkuleppel, selle puudumisel määrab nime eestkoste- või hooldusorgan (§ 63, 64); 10-aastaseks saanud lapse nime võis muuta ainult tema nõusolekul (§ 65 lg 4). Samuti oli koodeksisse lisatud 19. ptk perekonna-, ees- ja isanime muutmisest, mis peamiselt kordas perekonnaseisuaktide registreerimise korra juhendis sätestatud põhimõtteid. Koodeksi § 203 kommentaar 2 täpsustab, et nime muuta on lubatud ainult mõjuvatel põhjustel nagu nime halb kõla või raskused selle hääldamisel, ühe
annaabi.ee 
