Hoone hämmastab vaatajat praegugi oma kunagise aristokraatliku suurejoonelisusega. 1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgub, et algselt oli valge saal olnud pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. Muu hulgas on aruandes kirjas, et saali kasutati lastekodu ajal ka võimlana. 5 Hoone seisukord Vaatamata aastatepikkusele hooldamatusele, on Riisipere mõisa peahoone säilinud erakordselt tervikliku ja puutumatuna. Rahuldavaks võib üldjoontes hinnata ka hoone põhikonstruktsioonide olukorda. Konstruktsioonide kahjustused on suuremalt jaolt välised, mitte aga konstruktsioonikahjustused (tuul ja vihm on murendanud seinalt lahti krohvi, lõhutud akende tõttu on kannatada saanud ka hoonesiseste ruumide viimistlused). Vahepealsetel aegadel on olnud aknad isegi kilega kinni löödud, õnneks on tuul teinud oma töö ning
selle kassettlae ükski rosetirida ei kordu, algselt oli see ruum mõisaomanike portreegalerii. 1919. aastal mõis võõrandati Karl Otto von Stackelbergilt ning neile jäeti kasutada Vana- Riisipere. 1921. aastal rajati mõisa piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik, mis tegutses lastekoduna mõisahoones kuni 1984. aastani. Edasi jäi peahoone pikalt lagunema, kuni ta 1990te aastate lõpul eravaldusse siirdus. /1/ 2. Hoone seisund Vaatamata aastatepikkusele hooldamatusele, on Riisipere mõisa peahoone säilinud erakordselt tervikliku ja puutumatuna. Rahuldavaks võib üldjoontes hinnata ka hoone põhikonstruktsioonide olukorda. Konstruktsioonide kahjustused on suuremalt jaolt välised, mitte aga konstruktsioonikahjustused (tuul ja vihm on murendanud seinalt lahti krohvi, lõhutud akende tõttu on kannatada saanud ka hoonesiseste ruumide viimistlused). Säilinud on ka palju üksikdetaile - tiibuksed, aknad, ainulaadsed kremoonid, kahhelahjud, stukkdekoor.