Perpetuum mobile ehk igiliikur Marion Kade 10. b Selle idee vormistas oma igiliikuvaks rattaks Villard de Honnecourt. Paaritu arv liikuvaid haamreid. Igiliikur ehk perpetuum mobile on masin, mis teeb tööd eimillegi arvelt. Võimatu kahe seaduse tõttu: - Energia jäävuse seadus - Termodünaamika esimene seadus Ükski masin ei saa teha rohkem tööd kui ta selleks energiat kulutab. Ühe igiliikuri aluseks on kehade kerkimine veepinnale. Plokid. 20 m kõrgune torn on täidetud veega - 14 õõnsat kuubikujulist
vihtidega vasarkangid, kuulikesed või elavhõbe asetuksid ratta pöörlemisel teljest kord kaugemale, kord lähemale ning annaksid ratta ühel ja teisel küljel otsekui erineva jõumomendi. Aga kahe silma vahele jäi tõik, et teljest kaugemale asetub kuulikesi või vihte vähem kui jääb selle lähedale ja mehhanism seisab igal hetkel tasakaalus. Sellesama põhimõtte versioonid läbivad visalt tervet tehnika ajalugu. Villard de Honnecourt kirjeldabki 1235. aastal Õhtumaade nähtavasti esimest igiliikurit selliselt: ,,Mõnigi kord on meistrimehed nuputanud, kuidas saaks ehitada ratast, mis iseenesest pöörleb. Aga siin on üks selline, mida saab teha paaritu arvu vasarate või elavhõbeda abil. Seibile kinnitatud vihtide asendi järjepidev muutumine peaks seda pidevalt pöörama." Pakuti ka torusüsteeme, milles ringlev vedelik pidi ainult leidurile enesele teadaoleval viisil eimillestki energioat tootma
Mehaaniline kell Keskaja keerukamaid masinaid olid mehaanilised kellad. Veekelli kasutati juba alates pronksiajast. Langeva raskusega käitatava mehaanilise kella töö põhineb regulaatoril, mis kindlate ajavahemike järel peatab kellamehhanismi liikumise. Selle päritolu on ähmane. Hiinlased kasutasid ka vesirattaga käitavat kella juures regulaatorit(1088 a.). Euroopas kirjeldas Villard de Honnecourt 1250. a. paiku algelist regulaatorit, mis võimaldas inglikujul alati käega Päikesele osutada, see sarnanes aga vähe spindelregulaatoriga. Juba 13. saj. Võis mehaanilisi kelli olla, kuna tähistus veekelladega ühesugune, pole võimalik selgust tuua. Varasemad kindlamad andmed spindelregulaatoritega mehaaniliste kellade kohta on 1340. aastast. Vedruga käitavad kellad ilmusid 1450. aastaks. Enne sajandi lõppu võeti
annaabi.ee 
