Andres Ehini luule liigub eesti kirjanduse üldpildi seisukohalt erandlikul rajal, kuid ta on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid. Teda võib kõrvutada Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Viivi Luigega. Ehini luule suurem ametlik tunnustamine on jäänud aga kõige hilisemaks. Aasta luuleauhinna pälvis ta oma koguga "Teadvus on ussinahk" (1995) natuke ootamatult ja tagantjärele alles 1996. aastal. 1998. aastal järgnes Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest. 2000. aastal ilmunud suur valikkogu "Alateadvus on alatasa purjus" sai riikliku preemia. Ja veel korraldati 2000. aastal Saksamaal Kurt Schwittersi ülemaailmne luulevõistlus. Nimelt tuli kirjutada ja züriile saata mõned selle dadaistist kirjaniku ja kunstniku laadis luuletused. Ehin saatis kaks ingliskeelset ja ühe saksakeelse luuletuse. Ega ta saksa keelt nii kole hästi oska, aga konstrueeris luuletuse sõnaraamatu abil ja
Andres Ehin usub, et Eestis on kõik korralikud luuletajad rohkem või vähem ennast Liivil mõjutada lasknud. Ta arvab endalgi enam kui ühe liiviliku luuletuse olevat. Liivi luulepreemiast (raha ei anta, kingitakse vaid karjamärss) peab Ehin päris palju. "See on üsna mainekas preemia. Arvan küll, et see on ka mulle oluline," ütleb luuletaja napilt. Ehin on pälvinud luuleauhindu oma luulekoguga "Teadvus on ussinahk" (1995) 1996. aastal, Honkala preemia Soomest luuletõlgete eest 1998, 1994 "Loomingu" aastaauhinna, 2001 Eesti Vabariigi kultuuripreemia koondkogu "Alateadvus on alatasa purjus" eest, 2002 Valgetähe teenetemärgi IV klassi ning 2003. aastal Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse "***sügaval maa all elavad..." eest. Praegu elab Andres Ly Seppeliga, oma teise naisega, abikaasa isalt päritud majas Raplas. Seal esitab ta ka oma luuletusi väikese hulga rahva ees. Kui võimalik, osaleb mees ka luulekonkurssidel
annaabi.ee 
