mignit kuritöö lugu ja kuidas need kihid siis kokku saavad. Mis seksuaalsusesse puutub, siis kahtlemata tekitas see aasatal 1993 elevust, et pole päris hästi aru saada, mis soost on peategelane. Selle üle võib vaidlema jäädagi. Kui eriti hoolikas lugeja olla, siis kahes kohas tuleb kaudsete viidete kohta välja, mis soost ta on. Need kohad viitavad, et peategelane on mees. Kahtlemata hakati seda tituleerima Eesti esimeseks homoromaaniks. Romaanis „Hind“ ja „Raadio“ on paremad homokultuuri edastavad teosed. Eesti kirjanduse kohalt on üks sõlmküsimusi Õnnepalu ja Kaplinski stiili suhe. Sarnast suhet võis näha Uku Masingu ja Kaplinski vahel 60ndatel. Näiliselt on Õnnepalu hoopis midagi teistsugust kui Sauter. Kui hakata ühispunkte mõtlema, siis neid leiaks kindlasti. Sauteriga võrreldees on mõlemal tegelased, kes tööl ei viitsi käia, lesivad päevad otsa voodis, mõtlevad riietest jne. Õnnepalu puhul tuleks rõhutada, et seal on olemas
küsimustest minnakse mööda v koguaeg toimub hiilimine ümber nurga. Ühelt poolt räägib see retseptsiooni kohta: et selles endas on põhjused. Teiselt poolt on ka Ristikivi looming selline, et ta paneb enda ümber tiirutama, aga ei lase väga sisse. Sihilik impersonaalsus on sissekodeeritud. Salapära on olnud üheks toitepinnaseks nendele oletustele, et ta oli seksuaalselt sättumustelt homo. Kui ta ka oli homoseksuaal, siis ta ei olnud aktiivne homokultuuri esindaja (nagu Ivar Sild praeguses kirjanduses), ta oli oma biograafiaga ja sättumusega avalikkuse eest varjul. Sündis Läänemaal vallaslapsena. Kui see sajandi II poolel pole probleem, siis aastal 1912 on isa puudumine külaühiskonnas häbiväärne asi ja võib arvata, et see andis kohe esimese õppetunni selle kohta, kuidas oma isikut varjata. See andis ka piiripealse identiteedi mitmes mõttes. Ta ei ole külaühiskonnas aktsepteeritud rollis ja ta peab
annaabi.ee 
