küllastusmäärast. Kevadel ja suvel, vetikate intensiivse arenemise ajal ,eraldub fotosünteesil vette rohkem hapnikku kui seda lahustub ja küllastusprotsent on üle 100. Suur hapnikusisaldus mere pindmistes veekihtides sügisel on seotud vee intensiivse ringlemisega sellel perioodil. Talvel jääkatte all võib mõnikord tähelda merevee pinnakihtide hapnikusisalduse mõningast vähenemist. Lahustunud hapniku hulk on kogu homohaliinse kihi ulatuses enam-vähem sama suur, sügavamates veekihtides aga tunduvalt väiksem. See oleneb järgmistest asjaoludest: 1. Sügistalvisele pinnakihtide jahtumisele kaasnev vee ringlemine, lainetuse ja samuti ka jõgedest sissevoolavate vete mõju piirdub ainult homohaliinse kihiga. Seetõttu on raskendatud hapniku tungimine pinnakihtidest süvikualade seiskuvasse vette. 2. Süvikualadele valgub hapnikurikast vett Põhjamerest, kuid sedagi piiratud
üsna erinevad temperatuuritingimuised. See oleneb üsna palju sellest, et mere lõunaosas on päikesekiiritis tugevam kui põhjapoolsetes piirkondades, teiselt poolt ka mandrilise kliima suuremast mõjust Läänemere põhjapoolsetel ja idapoolsetel aladele. Kevadel (mais) on pindmise veekihtide temperatuur Läänemere lõunaosas kuni 8 kraadini, keskosas 5-7 kraadini, Põhjalahes 1-3 kraadi. Sügavamal temperatuur langeb, saavutades miinimumi (3-2 kraadi) homohaliinse ja heterohaliinse kihi piiril (üleminekukihis). Suvel on üpinnatemperatuur lõuna- ja keskosas 16-17 kraadi,l põhjapoolsetes osades aga 13-15 kraadi. Läänemere keskosa idaranniku lähedal on pindmiste veekihtide temperatuur 2-3 kraadi võrra kõrgem kui läänerannikul. See on tingitud suvistest valdavatest läänetuultest, mille mõjul pindmine soojenenud vesi kandub ida suuna, samuti ka asjaolust, et piki Rootsi idarannikut kulgeb Põhjalahest tulev külm hoovus.
annaabi.ee 
