helistikemuutused jne) olid võetud hilisrenessansi madrigalist (Marenzio,Gesualdo, Monteverdi) (1). Varane ooper erineb olulisel märal intermeediumist. Siin on tähelepanu keskmes dramaatiline lugu. Kogu etendus on muusikaline. Lauldakse uues maneeris retsitatiivselt. Lisaks sellele on Peri kasutanud lühikesi stroofilisi aariaid ja madrigalilaadseid ansambleid stseenide lõpus, homofoonilisi koore tantsude saateks, instrumentaalseid ritornelle. 17. sajandi keskel kujunes Euroopa kõige toretsevamast ja rikkamast linnast Veneetsiast ooperikeskus, kus 1637. Aastal avati esimene avalik ooperiteater Teatro San Cassiano (seni olid ooperietendused toimunud aadlipaleedes). Valitud aristokraatide asemel andsid seal publikuna tooni kodanlus ja kaupmeeskond. Kuni 1700. aastani tegutses linnas 16 ooperimaja, kõrgajal koguni seitse teatrit ühel ajal
romaanide struktuurse elemendi. D püüab kujutleda ideed. Idee ongi dominant, põhiline 12 element. Tagaplaanile jäävad olustikukirjeldused, loodusekirjeldused (D romaanide tegevus toimub linnas). Bahtin tema konseptsioonist lähtusid väga paljud uurijad. Ta käsitles D romaane poeetikaprobleemidest lähtuvalt, polüfoonilistena (mitmehäälsetena). Bahtin võrdleb Tolstoi homofoonilisi romaane Dostojevski polüfooniliste romaanidega. Homofoonia keskne koht kuulub autorile. Autor annab väga täpsed hinnangud sündmustele, selgitab lugejale, kes on hea, kes halb. Autor domineerib. D romaanides autor ei domineeri. Autoril on samasugune õigus väljendada oma vaateid nagu tegelastelgi. Tegelaste hoiakud eksisteerivad paralleelselt. Täiuslikum printsiip on avalikustunud teoses ,,Vennad Karamazovid". Autor ei püüa manitseda, vaid romaanis on rahulik tegelaste häälte areng
annaabi.ee 
