valmistatakse, kuid nende kuu palgaks on vaevu paari tahvli hind. Mind üllatas enim suurfirmade ükskõikne suhtumine lapsorjandusse ning Aafrikas valitsevasse olukorda. Jäi mulje, et nad isegi ei taha midagi parandada ja on hetkeolukorraga rahul, kuna nemad saavad odavalt kakaoube. Emotsioonid filmi vatamise ajal olid üpriski tugevad ning mind kurvastas nende laste elukvaliteet ning saatus, samuti väitsid minu klassikaaslased, et film on sokeeriv kuid mitte piisavalt, et jätta sokolaad hommsel päeval ostmata. Filmi puhul häiris mind väga see, et film oli ebaarusaadav üpriski suures osas ning kvaliteet ei olnud kõige parem, kuid põhilisest informatsioonist sain enam vähem aru. Arvan, et seda filmi võiks näidata paljudele põhikooliõpilastele, et ka nemad oskaksid rohkem väärtustada enda kodu ning elukeskkonda, sest paljudel lastel puuduvad igasugused inimväärsed tingimused mida meie peame enesestmõistetavateks.
Õhtuks leiti koobas, valmistati lõkke ja siis juthus midagi eriti kummalist. Nimelt tli Leemeti mürguhammastega vanaisa välja ja peale algset kohkumust ja ettevaatliku sõjahoiakut räägiti üksteisele mis toimub. Leemet rääkis perest ja raudmeeste jätkuvast külastamisest, vanaisa aa rääkis kudas ta siia saarele hüljese poolt toodi ja kuidas ta on siin ükshaaval saarele sattujaid maha võtnud, et nende luudest ehitdad endale tiivas nii, et saaks lennata raudmeestele kättemaksma. Hommsel päeval räägib vanaisa kuidas ta ilma alakehata on ehitanud kivist maja selle jaoks, et vaenlaste rünnakuid taluda ning näitba ka oma peadluudest kooritud anunmaid, sest vanaisa ei lase millegil raiskmu minna. Kuid tutvustab ta ka samuti ühe probleemi, nimelt on tal vaja tuulekotti sõbralt tuule taltsutajalt Möigaselt, ja seda tooma peavad Saaremaale minea Hiie ja Leemet. Koos korraliku toidumoonaga mis vanaisa ette val,istas asusid nad teeled ja jõudsid
annaabi.ee 
