pimedusse. Löövide idapoolsesse otsa ehitati mõnikord risthoone (transept) , mille otsad ulatusid pisut kaugemale hoone seintest ja andsid ehitisele ristikujulise põhiplaani. Transepti ja kesklöövi ristumiskoht moodustas koori, kus paiknes altar. Koori taha jäi poolümar apsiid, mida muust kirikuruumist eraldas võidu- ehk triumfikaar. Kirikuhoone oli paigutatud alati ida-lääne suunas. Nii võisid varased päiksekiired läbi apsiidi akende langeda altarile. See andis hommikustele jumalateenistustele erilise sära. Varased kristlased ei osanud võlvida suurt hoonet. Sellepärast oli tolleaegne basiilika enamasti lameda puulaega või lahtise sariklaega. Basiilika kirikuhoonena kujunes välja Roomas ning levis siit ka mujale. Lääne-Euroopas oli basiilika aluseks varase keskaja kiriku arhidektuurile. Varakristlikke basiilikaid on vähe säilinud. Rooma basiilikatest oli tähtsaim Peetri basiilika Roomas, mis XVI sajandil lõhuti.
neutraalses, avalikus, kartograafilises vahekorras. Erinevalt Augustinusest võib ta nüüd öelda: "Kui sa hommikul mulle küsimusi ei esita, võin su juhatada jala selles piirkonnas ükskõik kust ükskõik kuhu; ent õhtul oskan peale selle öelda sulle vahemaad kilomeetrites ja kompassi suunad kõigi paikade vahel selles piirkonnas, või siit ükskõik kuhu tervel maal või isegi kõikjale terves laias 4 maailmas." Lisaks tuttavatele hommikustele ülesannetele võib ta nüüd hakkama saada ka keerukate õhtustega. Mõlemad on territoriaalsed ülesanded ühe ja sama piirkonna kohta; ehkki eri tasandeilt. "Õhtune" ehk kartograafiline on keerukam "hommikusest", üksnes kellegi juhtimisest kirikust raudteejaama. Aga mingis olulises mõttes parasiteerib "õhtune" ülesanne "hommiku"-tüüpi ülesannetel, võib öelda, et selle nn sularaha-väärtus, mida esindavad koodsümbolid kaardil, seisneb