vähesed arvavad ka, et Homeros on väljamõeldud autor, kes reaalselt ei elanud. Juba viiendal sajandil enne meie aega hakati eristama nn. ehtsat ja ebaehtsat Homerost, Homerosele kuuluvaks tunnistati "Ilias" ja "Odüsseia" ning poeem "Margites", mis pole meieni jõudnud. Teaduslikult hakati Homerose küsimust käsitlema 18. sajandi lõpul ja sellega on seotud saksa filoloog F. A. Wolf. 1795. aastal ilmus temalt kreekakeelne tekst "Prolegomena ad Homerum", mille eessõnas seisab, et Homerose teoste ebaühtsus tekib sellest: Homerose ajal ei olnud võimalik, et tekstid kirja pandi, kuna kirjaoskus tekkis kreeklastel palju hiljem Wolfi arvates siis 7. 6. sajandil e.m.a. Eeposte ühtsus eeldab aga tema arvates ühe ja ainsa autori olemasolu. Wolf arvab, et "Ilias" ja "Odüsseia" koosnevad üksikutest lauludest, mis on eri aegadel erinevate laulikute loodud, kusjuures ikkagi enamus neist kuuluvad Homerosele
Keskajal L-Eur-s H-e küsimus ei kerkinud. Aga Bütsantsis oli elav traditsioon: tekstide lugemine, kommenteerimine ja analüüs. Renessansi ajal: Dante arvas, et H on luuletajate kuningas. XVII saj. D'Aubignac kirjutas dissertatsiooni (1715); esimesi, kes arvas, et Ilias oli erinevate autorite looming ning H-t ei pruukinud üldse olemas olla. 1788 leiti Veneetsiast Iliase kommenteeritud käsikiri, millest värsid tõlgiti saksa keelde. 1795 kirjutas F.A.Wolf "Prolegomena ad Homerum". Arvas ka, et tegu pole ühtse tekstiga, mis pärineb VIII saj.-st e. Kr, kui kreeka kiri oli alles vähe aega eksisteerinud. Arvas, et nii mahukad tekstid ei saanud säilida ilma kirja panemata. Tekstides leiduvaid vastuolusid pidas tõenduseks eri autorite tegevusest. Pärast Wolfi oli 2 koolkonda: ühed arvasid, et H oli autor (unitaarlased), teised jälle, et ega ikka ei ole küll (wolfiaanid e. analüütikud). Karl Lachmann oli kõige radikaalsem analüütik
annaabi.ee 
