seotud järjestus-spetsiifilise DNAd siduva domeeniga linkeralade abil, seetõttu regulaatorelementide vahekauguse muutmine oluliselt promootori aktiivsust ei mõjuta. Need TFid võivad sisaldada ühte või mitut aktivatsioonidomeeni, aga harva enam kui ühte DNAd siduvat domeeni. Transkriptsiooni faktorite klassifikatsioon DNAle sidumise järgi. Aktivaatorid ja repressorid. Nimeta peamised DNAd-siduvad domäänid, mis on iseloomulikud transkriptsioonifaktoritele (vähemalt 3) homeodomeen-valgud, heeliks-pööre- heeliks, leutsiin-lukk ja tsink-sõrm. 11. Kuidas tuvastada transkriptsiooniregulaatorite märklaud-geene? DNaas I footprinting ja EMSA analüüsiga. 12. DNA-valk interaktsioonide tuvastamise meetodid: footprinting põhineb asjaolul, et kui valk istub DNA peal, siis ta kaitseb viimast eksonuleaaside aktiivsuse vastu ja EMSA üldjuhul on DNA fragmentide elektroforeetiline mobiilsus langenud, kui need on valguga
struktuuri, mille kokkupanemine toimub sõltumatult teiste osade moodustamisest. Domeen sisaldab tavaliselt mitut sekundaarstruktuuri elementi. Sarnased domeenid on leitavad mitte ainult sarnastes valkudes ühest perest, vaid ka täiesti erinevates valkudes. Tihti antakse domeenidele täiesti omaette nimetusi, kuna nende olemasolu määrab valgu bioloogilist funktsiooni. Näiteks, Ca2+ seostuv kalmoduliini domeen, homeodomeen, vastutab DNAga seostumise eest erinevates transkriptsiooni faktorites. Näited: Erinevate valkude α-heeliksi ja β-lehtede kombinatsioonidest moodustunud domeenid: tsütokroom b562, laktoosdehüdrogenaas, lg kerge ahel. Valkude suurust mõõdetakse kilodaltonites (kDa). Suurus on väga varieeruv, keskmiselt jääb 5 kDa ja 500 kDa vahele. Keskmine aminohappe jäägi mass on 110 Da. See tähendab, et 100 aminohappeline valk on umbes 11 000 Da ehk 11 kDa. Tertsiaarsetes struktuurides on
annaabi.ee 
