küll 1561. aastast) sai Mary Sotimaa kuningannaks. Aastal 1558 abiellus ta Prantsuse dofääniga, aastast 1559 Prantsusmaa kuningas François II-ga, kes oli troonil 10. juulist 1559 kuni 5. detsembrini 1560. Sel ajal oli Mary Stuart Prantsusmaa kuninganna. François II suri 5. detsembril 1560. aastal. Mary Stuart naasis Sotimaale. Hiljem püüdis ta Hispaania, Prantsuse ja inglise katoliiklaste toetusel kukutada lastetut Inglismaa kuningannat Elizabeth I-st. 29. juulil 1565 abiellus Mary Holyroodi palees oma nõbu Henry Stuarti ehk lord Darnleyga. Abielu vihastas Elizabeth I-st, kuna temalt ei küsitud abiellumiseks luba. Mary Stuart ja lord Darnley olid aga Margaret Tudori järeltulijatena Inglise trooni pärijad. Mary hakkas oma meest tolle kõlvatu käitumise ja ebameeldiva iseloomu pärast põlgama, kuid ei tahtnud abielu lahutada, kuni tal polnud sündinud troonipärijat. Darnley vangistas vahepeal Mary ning tappis tema erasekretäri, soovides kuningavõimu endale haarata. 1566
Stuart Elisabethile briljantsõrmuse, samuti tegi ka Elisabeth. Mõeldi juba armsate õdede kokkusaamisele, kui äkki mõlemad tõmbusid tagasi Maria Stuart oli nõus Edinburghi lepingule alla kirjutama vaid juhul, kui Elisabeth oleks tunnustanud tema järgluseõigust. Ent viimane oli Elisabethi jaoks sama hea, kui kirjutada alla oma surmaotsusele. Nende vahel oli siiski kaunis kirjasõprus, mis kahjuks oli vaid pettesõpruse sära. Maria Stuart rajas omale Holyroodi lossi Väike-Prantsusmaa, kus ta oma kunsti- ja muude huvidega tegeleda sai. Ta lubas omale intiimsusi, nii ka luletaja Chastelardiga. Too andis tunnetele vaba voli, olles sajala pugenud kuninganna magamistuppa, ning selle eest viidi ta turuplatsile tapalavale. Valitsejannat jälgib kogu maailm ning süüaluse kasuks ei saa ta sõnagi poetada, kuna see teeks temast kaassüüdlase. Ent Chastelard oli vaid tema armastuse esimene ohver.