Puistaimkond: metsad, hõrendiku, põõsastikud, puhmastikud. 2. rohttaimkond: rohtlad, niidud, rohusood, põllud. 3. Vaegtaimkond: kaljude, kõrbete ja liivikute avakooslused. 4. veetaimkond: mere-, magevee- ja riimveekooslused. - Taimestik. Taimestik ehk floora koosneb 300 000- 400 000 taimeliigist, 2/3 neist on õistaimed. Õistaimede sugukondade ja perekondade leviku alusel eristatakse maismaal 6 taimestikuregiooni ehk taimestikuriiki. Suurimat, põhjapoolkeral olevat holarktilist regiooni ehk Holarktist iseloomustavad pajulised, kaselised, ristõielised, nelgilised, roosõielised, sarikalised, kõrrelised. Liigirikkaim ja omapäraseim on Ida-Aasia ehk Hiina-Jaapani allregioon, mida peetakse paljude taimeperekondade tekkekohaks. Troopia jaguneb 2 regiooniks, mõlemaid iseloomustab palmiliste sugukond nin mürdiliste ja käpaliste rohkus. Paleotroopilisele regioonile on omased mooruspuulised, piimalillelised, lemmaltsalised, pandanilised, võhalised, ingverilised,
jms. Üldjuhul - mida kõrgem takson, sed laiem leviala. Muidugi on ka kõrgemaid taksoneid, kelle leviala on kitsas. Ja siin tuleb mängu evolutsiooniline aspekt: kas see leviala on alati olnud kitsas, kas on mingeid muid ajaloolisi põhjusi. Maa jaguneb kuueks klassikaliseks biogeograafiliseks regiooniks (joonis 1) - seda eelkõige imetajate ja lindude leviku alusel. Botaanikud eelistavad Nearktilist ja Palearktilist regiooni kirjeldada koos kui Boreaalset ehk Holarktilist. Et kvantitatiivselt hinnata geograafiliste piirkondade biogeografilist kattumust, on võimalik koostada andmemaatrikseid. Joonis 2 on tabel imetajate kohta. Liigi levikut määravad paljud faktorid. Neist olulised on ökoloogilised. Tavatsetakse rääkida liigi potensiaalsest ja tegelikust nischist. Potensiaalne on pea alati laiem ja selle hõivamist takistavad paljud tegurid: eelkõige võistlejate olemasolu samale nischile, kuid ka palju muud, eriti ajalugu.
annaabi.ee 
