lugemist õpetama. Sõidan minema, aga teie jääge siia oma juudaga, - et ta lõhki läheks!" 4 Või siis ta naeris valjusti, naeris kuni pisarateni, kord bassi, kord peene piiksuva häälega, ja päris minult käsi lahutades: ,,Mes ta mu pool istub? Mes ta istub? Istub ja vahib." Ta andis Belikovile isegi nime ,,õgib jüsku ämmelgas". Ja mõistagi me hoidusime temaga sellest kõnelemast, et ta õde Varenka kavatseb sellise ämblikuga abielluda. Ja kui kord direktori naine talle mõista andis, et oleks hea ta õde sellise soliidse, kõigi poolt austatud inimesega nagu Belikov paari panna, siis kortsutas ta kulmu ning urises: ,,Pole minu asi. Mingu kas või rästikmaole, mina ei armasta end võõrastesse asjadesse segada." Nüüd kuulake, mis edasi sai. Keegi naljavend oli joonistanud karikatuuri: läheb Belikov
Juba kümme korda oleks mul olnud võimalus seda välja üürida.» «Oh, ärge muretsege,» ütles d'Artagnan naerdes. «Hertsoginna Coquenard'i rahadega tasub Porthos teile kõik.» «Ah, härra, kas hertsoginna või advokaadinaine, see on ükspuha, peaasi, et ta ainult kukru paelad lahti päästab. Kuid ta teatas otsustavalt, et on tüdinud härra Porthose nõudmistest ning truudusetusest ja et ta ei saada talle pennigi.» «Kas andsite selle vastuse oma külalisele edasi?» «Hoidusime hoolega seda tegemast: ta oleks aru saanud, mil viisil me tema ülesande täitsime.» «Tähendab ta ootab ikka veel raha?» «Oo, mu jumal, jah ootab. Alles eile kirjutas ta uuesti. Seekord pani aga teener kirja posti.» «Ütlesite, et advokaadinaine on vana ja inetu?» «Vähemalt viiekümneaastane ja sugugi mitte ilus, nagu rääkis Pathaud.» «Sellisel juhul ärge muretsege, ta laseb ennast pehmeks rääkida. Pealegi ei või Porthose võlg suur olla.» «Kuidas, ei ole suur
annaabi.ee 
