Mida nad siis tegid, et eesti keele oskus ei kaoks ka võõras riigis elades ning et seda oskaksid ka nende lapsed? Olen lugenud, et vaatamata sellele, et eestlased on väga individualistlik rahvus, hoidsid nad võõrsil kokku. Käisid koos Eesti seltsides, lapsed õppisid pühapäevakoolis eesti keelt, osalesid laulukoorides ja rahvatantsus. Suviti korraldati ülemaailmseid väliseestlaste kokkutulekuid. Nii nad oma keelt hoidsidki. Mis sellest, et kui nad aastaid hiljem Eestit külastasid, ei saanud ,,päriseestlased" neist alati hästi aru, sest kodumaal oli keel arenenud paljusid sõnu ja vorme enam keeles ei kasutatud. Samuti oli väliseestlaste eesti keel tihti pikitud inglise keele väljenditega, aga sellegipoolest ei olnud nad mitmekümne aastaga kaotanud emakeeleoskust. Keele arendamiseks ja elus hoidmiseks ei piisa sellest, kui üks vanematest on eestlane. Sa pead ise pingutama, kusjuures pidevalt, iga päev
Austria sakslaste üldine silmaring oli alati suhteliselt avar. Nende majanduslikud suhted hõlmasid sageli kogu palju-rahvuselist impeeriumit. Peaaegu kõik tõepoolest suured ettevõtted olid sakslaste käes. Kogu tehnikute juhtiva perso-nali ja ametnike enamuse moodustasid sakslased. Nende käes oli ka väliskaubandus niivõrd, kuivõrd sellele ei olnud jõudnud kätt peale panna juudid, kelle jaoks on kaubandus omaseks stiihiaks. Poliitilises mõttes hoidsidki ainult saks-lased kogu impeeriumit koos. Juba sõjaväeteenistuse aastatel saadeti Saksa noorus mööda kogu maad laiali. Austria-Saksa nekrutid sattusid, tõsi küll, Saksa polku, kuid see polk ise võis väga hästi sattuda nii Hertsogoviinasse kui ka Galiitsiasse ja mitte sugugi ainult Viini. Ohvitseride korpus koosnes, peaaegu eranditult, ikka veel sakslastest ja kõrgem ametnikkond valdavas osas neist. Ka kunst ja teadus olid esindatud peamiselt sakslaste poolt
annaabi.ee 
