Mati Kaalu hoole alla, kuna oleme ise elamiskeskkonna osavalt ära solkinud? Kaitsmaks meie veestikku, on välja töötatud erinevaid määruseid ja seadustikke. Üks nendest on naftasaaduste hoidmisehitiste veekaitsenõuded, kus on ära toodud üksikasjalikult, milline peaks olema üks hoidmisehitus, kus ta võib paikneda ning millised on ohutusnõuded, mida peab täitma. Veeseadusest leiame leotelu potensiaalsetest reostusallikatest, millest üks -naftasaaduste hoidmisehitised. Saasteainete heitmine laevalt merre ja veekogu jääkatet reostada ja risustada naftasaadustega- on rangelt keelatud. Kuid kas sellest piisab, et päästa veekeskkonna ökosüsteem? Tugeva ühiskondliku surve tõttu on rangemaks muudetud takerite ehituste ja nende puhastamise nõuded. Naftareostuse kaitseks leiame ajaloost erinevaid konvetsioone ja leppeid. Juba aastast 1973. Seega probleem on olnud aktuaalne üle 20 aasta. Võib väita, et on vähenenud suurte
olemasolu reovee juhtimiseks reoveepuhastisse ning heitvee juhtimiseks suublasse, välja arvatud reoveekogumisalal reostuskoormusega alla 2000 ie Valgala kaitse veereostuse eest § 26 Valgalal tuleb vältida reostusallika ohtlikku seisundit, mille jätkuv halvenemine põhjustab või võib põhjustada veekogu või põhjaveekihi reostumist. Potentsiaalselt ohtliku reostusallika liigid on: 1) kanalisatsiooniehitised; 2) naftasaaduste hoidmisehitised; 3) siloladustamiskohad; 4) sõnnikuhoidlad; 5) väetisehoidlad. Kanalisatsiooniehitise kuja peab sõltuvalt reoveepuhasti projekteeritud reostuskoormusest, reovee puhastamise ja reoveesette töötlemise viisist ning reoveepumplasse juhitava reovee vooluhulgast olema vähemalt 5 meetrit, kuid mitte üle 500 meetri. Naftasaaduste hoidmisehitise kuja peab sõltuvalt hoidmisehitise mahust olema vähemalt 25 meetrit, kuid mitte üle 150 meetri.