Hoidjakeelele omastest joontest Uurijad on väitnud, et lapse kõnes peegeldub temaga suhtleva vanema keel. Lastega suheldakse lihtsamini kui täiskasvanutega. Eesti keeles peaaegu puuduvad hoidjakeelealased uuringud ning leidub vaid üksikuid viiteid hoidjakeele sõnavara ja lõuna-eesti hoidjakeele fonoloogilise struktuuri kohta. Uurimisvaldkonnas esinev teatav terminoloogiline ebakindlus on põhjus, miks tuleb pikemalt juttu asjakohastel terminitel ja nende kujunemisel. Artiklis on peetud oluliseks vaadelda hoidjakeelele omaseid jooni ning eesti hoidjakeele muutumist lapse kasvades. Kirjutises on vaadeldud ühe ema ja lapse vahelist suhtlus vanuses 4 aastat ja seejärel 7 aastat. Võrdluseks on toodud andmeid ema ja täiskasvanu vestlusest
Helmi Neetar on jälginud tk-ühendit eesti murretes (Neetar 2002b). Murrete fonoloogia teoreetilisemaid probleeme on käsitletud TÜs valminud foneetilisi mõõtmistulemusi interpreteerivates artiklites (vt ülal), Merike Parve magistritöös ,,Võru vokalismi erijooni" (1999), Pire Terase magistritöös ,,Võru murde pikkade ja ülipikkade vokaalide akustikast" (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205 vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös, mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni- ja verbitüübid leiame Sulev Iva koostatud ,,Võru-eesti sõnaraamatu" (2002) lisast
annaabi.ee 
