Kõige laialdasemalt oli kasutusel aadrilaskmise ravivõte, mis pidi vabastama haige pahast verest ehk see seisnes vere väljalaskmisel veresoonest. Unustusse olid jäänud araablaste ja antiikaja teadmised, tarkused. 16.sajandil teaduses toimunud areng lõi tugeva aluse uusaja teaduse edaspidisele arengule. Paracelsus Euroopa arstiteaduse taasrajajaks on peetud Paraccleuse nime all ajalukku läinud Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheimi. Ta tegutses rändarstina Lõuna-Saksamaal, hiljem oli veitsis Baseli ülikoolis õppejõud. Ta soovis arstiteaduse õpetamist põhjalikult muuta, mis seal aga ebaõnnestus. Paracelus oli arvamusel, et organismis toimuvad keemilised muutused põhjustavad haigusi. Haigestumise pidid esile kutsuma kolme aine tasakaalutus, ehk tasakaalus pidid olema: väävli, elavhõbeda ja soola tase. Ta rõhutas ka looduse nähtamatutele vägedele, pidas vajalikuks astroloogia arvestamist
nägi ette tulevikku avalike aedade suunas. Aia käsitluses tõi ta sisse alajaotused päevaaegade (hommiku-, keskpäeva-, õhtu-aed), aga ka aastaaegade kaupa (kevad-, suve-, sügis-, talveaed) ning asukoha järgi (mägi-, oru-, metsaaed). Ka liigitas ta aedu omaniku positsiooni ja jõukuse alusel, lihtsa maainimese aed pole sarnane jõuka linnakodaniku omaga. Hirschfeld innustas ka teisi ülikuid, mille tulemusena hakati 1774. a rajama Hohenheimi parki. Eeskujusid võeti antiigist, hooned olid gooti stiilis, oja paisutati üles veelahkudega tiigiks. Oli ka romantilisi rajatisi: nt Goethe aiamajake Weimaris Ilmi pargis. Wörlitzi eeskujul tekkis 18. saj lõpul terve hulk parke. Wilhelmshöhe Kassel'is ja Hohenheim (1774) Stuttgart'i lähedal on kujundatud romantilises stiilis. Viimane on eriti rikas mitmesuguste meeleolukate detailide poolest. Põhiideeks on siin idülliline külake üles ehitatud rooma stiilis varemete vahele.
annaabi.ee 
