1906 ilmus muutunud tonaalsuses kogu "Lained", tema ühiskonnakriitika süvenes veel kogudes "Ristlained" (1910) ning "Meie päevist" (1920). Uuesti muutus ta luule isiklikumaks kogudes "Põhjamaa lapsed" (1913) ja "Siiski on elu ilus" (1930) ja "Laulan oma eesti laulu" (1935). Haava on kirjutanud ka proosaraamatu "Väikesed pildid Eestist", kus on palju südamlikku huumorit. Ta tegutses ka tõlkijana, vahendanud peamiselt saksa kirjandust: J. W. Goethet, F. Schillerit, F. Grillparzerit, H. Hofmannstahli jt. Haava luule on püsima jäänud eelkõige lauldavate lauludena, heliloojad on viisistanud rohkem kui 200 tema luuletust.
1906 avab ta oma direktsiooni Ibseni ,,Kummitustega" ja kohe lavastab ka Wedekindi ,,Kevade ärkamise". Siin andis 1906 külalisetenduse Kunstiteatriga Stanislavski. Reinhardt hakkab palju lavastama Shakespeare'i: ,,Romeo ja Julia", ,,Hamlet", ,,Tõrksa taltsutamine", ,,Othello", ,,Palju kära ei millestki", ,,Kuningas Heinrich IV". Suurejooneliselt lavastab ,,Fausti" 1901 ja 1911, I ja II osa. 1909 / 1910 laiendab tegevuse Münchenisse ja rendib Müncheni Kunstiteatri. Ta lavastab Hofmannstahli ,,Kuningas Oidipuse" 1910 Areenteatriga. Ta kavatses suurlavastuste mõõtu laiendada, enam ei ole piiratud traditsioonilist lava. Vonnmoelleri ,,Miraakel" 1912 suurejoonelisemaid Londoni Olympia-Hallis. Müsteeriumimäng. Suurejoonelisi projekte tal selliseid terve rida: Hauptmann, Aischylos, Hofmannstahl Berlinis Schumanni tsirkuses. Olulised ka Salzburgi lavastused, kus ta asetas teatri vahetult linnamaastikku: kolleegiumikirik, toomkiriku plats, ratsutamiskool
annaabi.ee 
