Seejärel satub ta ühte tallu, kus meelitab koguni kahte naist korraga: peretütart Ellot, kes peaks varsti kirikhärraga abielluma ning teenija Trallat. Neile ütleb ta end muinasteadlase olevat ning veenab Ellot, et seal lähedal jões on palju kulda ja pärleid, sest see olevat kunagi olnud suur kaubatee. Ent sealtki põgeneb ta öösel, jättes mõlemad naised maha. Siis jõuab ta Maardlasse, kus üritab võrgutada Anne-Marit, kõrtsiteenijat, kelle abikaasa Jairus on hobusevarguse pärast, mille sooritas naine ise, vangis. Kahel ööl räägib ta Anne- Marile ilusaid sõnu pikki tunde, kuid mõlemal korral tuleb välja, et naine magab hoopis teises kohas. Ta valetab end ka sookuivatajaks ning laseb kohalikul mehel Joonal tuua lõhkeseadeldisi ning korraldab plahvatusi, mille peale nad mõlemad peavad Maardlast põgenema. Nad satuvad külla, kus ühel perenaisel, Kadri Parvil on seitsmekümnes juubel ning lisaks
Nipernaadi valetas, et on muinasteadlane. Ta hakkas pärlipüüdjaid otsima. Ello armus temasse ja nad pidid põgenema. Ka teenijatüdruk Trallaga oli Nipernaadi lubanud põgeneda. Lubatud päevale eelneval õhtul lahkus Nipernaadi salaja sealt üksi. Valged ööd. Kõrtsmik Küüp ja Anne-Mari olid läinud marjule, kuid äkki hakkas äikesevihma sadama ja mõlemad pistsid jooksu. Küüp möödus Nipernaadist. Toomas vedas Anne-Mari vihma eest küüni varju. Anne-Mari mees Jairus oli hobusevarguse eest vangis. Vihm jäi järgi ja Anne-Mari jooksis minema. Nipernaadi seadis sammud Kaava kõrtsi poole. Toomas rääkis Küübile, et on sookuivataja ja kavatseb Maarla soo ära kuivendada. Ta läks parvevahi Joona juurde. Parvevaht Taavet Joona oli vaeslaps, kelle isa oli koos armastatud naisega parvega kosest alla sõitnud, sest too teda vastu ei armastanud. Joonale meeldis Anne-Mari, aga too sõbrustas Küübiga.
annaabi.ee 
