raudteejaamadesse või parvetusjõgede äärde. Kui sajandi algul, nii nagu mitmed eelnevad kasutati metsaveol talumeeste hobuseid, siis 60.-70.-datel olid metsaveohobused juba metskondades olemas. Lisaks traditsioonilisele vankrile, reele, palgikelgule konstrueeriti mitmeid lohisteid ja kõik võimalikke abivahendeid. Alati ei rahuldanud kaubanduses müügil olevad rakmedriistad. Hobusega tegeleja pidi olema "fanaatik", kes oskas ehk nn. oli sunnitud ise hobuseriistu tegema või kaubandusest saadavaid ümber kohendada. Kuna raieajaks valdavalt talvekuud, siis mitmete seenhaiguste, eelkõige kuusikutes juuremädanikku põhjustava juurepessu levik kahjustatud puudelt või kändudelt tervetele, oli hobuveoga väiksem. Tunduvalt vähem said kannatada pinnas ja puujuured, sest kerged hobureed ja kelgud ning talvine metsaväljavedu ei jätnud metsa olulisi jälgi. Möödunud sajandi keskel hakkas muutuma raietööde tehnoloogia, tööstus vajas puitu
katekismust, evangeeliumeid ja epistleid Uuest Testamendist. Üks enim levinud kirjandus talurahva seas. Luksuskorraldus 1780 aastal maapäeval välja antud määrus ülearuse luksuse piiramiseks. Määrus puudutas eeskätt riietust ja sõiduvahendeid, kuid ka toidumajandust. Aadlinaistele olid lubatud ühevärvilised taft- ja atlasskangad, kuid ilma kuld-, hõbe-, pits- ja lilleilustusteta. Polnud vaja kasutada välismaiseid sõidukeid, hobuseid ja hobuseriistu. Määrus laitis toitude rohkust, eriti kalli veini ning inglise õlle kasutamist. J.H.Rosenplänter Sündis 1782 aastal Volmaris, lõpetas Tartu ülikooli, mille järel töötas pastorina Toris ja seejärel Pärnu Elisabethi koguduse õpetajana. Tema tegevus Pärnus oli parimas mõttes rahvavalgustuslik. Peale kirjandusliku tegevuse oli ta aktiivne kohalike kooliolude korraldamisel ja pidas enda pool kodus kooliõpetajate ettevalmistamiseks eesti poistele ,,eraseminari"
annaabi.ee 
