Ülemkammerteenrid hoolitsesid lossi tubade ja saalide puhtuse ning sisustuse eest. Kuningas Henry heldusest sõi iga päev tema arvel umbes viissada kuni tuhat inimest. Erijuhtudel isegi tuhat viissada inimest. Nende toitmine nõudis sama, mida nõuab terve armee toitmine sõjakäigu ajal. Peale teenijate ja ametnike olid teenistuses veel pistrikukasvatajad, jäägrid ja hurdahooldajad, rotipüüdjad ja mutihävitajad, hobuserautajad, puusepad, müüriladujad, tislerid, kiviraiujad jne. Ainuüksi kuninganna kraami vedamiseks oli täiendavalt veel tarvis sadulseppi, teenreid- kanderaamikandjaid, tervet kandjateväge pudelite, asemete, rõivaste ja kloseti vedamiseks. Henry VIII päev algas hommikul kella seitsme ajal, kui juba riides ja söönud paazid tõid tema tuppa küttepuid. Nad äratasid kuninga kaks ihukaitsjat, kes magasid õlekottidel magamistoa kõrval olevas kambris
Timukas oli sama lihunik, ainult veidi osavam. Phoebus jäi õige ruttu rahulikuks niihästi veetleva Esmeralda isiku (Similari, nagu ta ütles) kui ka must-lastüdruku või munklummutise (see kõik oli talle üks-tapuha) noahoobi ja kohtuotsuse suhtes. Kuid niipea kui ta süda vabaks sai, ilmus sinna tagasi Fleur-de-Lysi kuju. Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees.* Õieti polnud igavamat kohta kui Queue-en-Brie. See küla, kus elasid ainult hobuserautajad ja karedate kätega lehmanaised, koosnes majahüttidest ja ubriku-test, mis pika sabana poole penikoorma pikkuselt palistasid maantee mõlemat äärt. Fleur-de-Lys, kapteni eelviimane armastus, oli ilus tütarlaps, pealegi oivalise kaasavaraga. Ja ühel hommikul, pärast lõplikku tervenemist, kui kindlasti võis arvata, et kahe kuuga peaks mustlastüdruku jant läbi ja juba unustatud olema, ratsutas armunud kavaler Gondelaurier' maja ukse ette.
annaabi.ee 
