toruja seedekanali ehk seedetrakti. Seedeaparaadi koosseisu kuuluvad suuõõs koos hammaste ja keelega, neel, söögitoru, magu ning peen- ja jämesool. Süljenäärmed, maks ja kõhunääre on seedeaparaadi suurimateks seinavälisteks näärmeteks. Pikkuselt ja mahult peamine osa seedekanalist paikneb kõhuõõnes. 14. Suuõõs. Suuõõs on seedeelundkonna algusosa. Ülevalt piirab seda suulagi, külgedelt põsed ja alt suupõhja lihased. Jaguneb moka ja põskedega ümbritsetud hobuserauakujuliseks suuesikuks ja pärissuuõõneks, piiriks kahe vahel on hambad. Suuõõne ülesandeks on toidu haaramine, selle maitsmine, peenestamine ja süljega segamine. Samuti on tal ka enesekaitse ja ründe funktsioon hammaste abil, mis on iseloomulik karnivooridele. Suulagi eraldab suuõõnt ninaõõnest ning jaguneb kõvasuulaeks ja pehmesuulaeks. Kõvasuulag asub eespool ning on luulise alusega. Suulage poolitab keskpidiselt kulgev suulaeõmblus. Pehmesuulagi on kõvasuulae lihaseline jätk
rahvusvahelised seminarid. Anatoomikum valmis Johann Wilhelm Krause projekteerituna aastal 1805 Toomemäe lõunanõlvale rootsiaegse Karl Gustavi bastioni asukohale. Algselt klassitsistliku rotundina valminud hoonele ehitati aastatel 18251827 Krause projekti järgi juurde poolkaarjad tiibhooned. Tänapäevase kuju omandas anatoomikum aastail 1856 1860 toimunud viimase suure juurdeehituse valmimise järel arhitekt Karl Rathausi projekteeritud juurdeehitused muutsid hoone põhiplaanilt hobuserauakujuliseks. Nüüdse nime Vana Anatoomikum sai hoone 1888. aastal seoses nn uue anatoomikumi valmimisega. Vanas anatoomikumis on olnud tegevad paljud kuulsad arstid-teadlased. Siin on töötanud 19. sajandi esimese veerandi üks suurimaid anatoome Karl Burdach, kes pööras erilist tähelepanu peaaju morfoloogiale ning onto- ja fülogeneesi uurimisele, ning samuti Karl Kupffer, keda peetakse võrdleva embrüoloogia rajajaks. Samuti tegutses siin anatoomiaprofessor August Rauber, kes koostas 1886
annaabi.ee 
