1856. aastal, eesmärgiga päästa kohalik eesti hobune hävimisohust. Hobusekasvandus rajati Torisse, 26 km kaugusele Pärnu linnast. Tori Hobusekasvandus komplekteeriti 47 eesti tõugu märaga ja 7 noore täkuga. Lisaks osteti Soomest 10 soome tõugu mära ja 3 täkku. Sõidu- ja luksushobustena osteti veel Saksamaalt 3 araabia täkku ning lisaks neile ka 2 traavlitäkku. Eesti hobuse parandamine ei andnud soovitud tulemusi hetkeni, kui Tori Hobusekasvandusse toodi norfolk- roadsteri tõugu ristandtäkk Hetman, kes sünis 1886.aastal, ta pani aluse tõu aretusele, andis häid põllutööhobuste tüüpi järglasi ning temast said alguse esimesed täkuliinid ja märaperekonnad. 19.sajandi algul saavutati uus universaalne Tori hobusetõug, mis kinnitati aastal 1950. Domineerivaks värvuseks on raudjas, valgete märgistega peal ja jäsemetel. Iseloomult on tori hobune energiline, healoomuline, hea veotahtega ja kergesti õpetatav.
tervisele kui välimusele. Ilmale hakkas tulema nõrgajalgseid, kergeid ja halvasti arenenud kehaga hobuseid, kes olid vastuvõtlikud mitmesugustele haigustele. Tekkis vajadus uue tõu kasutuselevõtmiseks. Vaja oli leida selline tõug, mille abil saaks tõsta hobuste elujõulisust ja tugevust, suurendada massiivsust ja parandada välimikku, kuid mis ei muudaks tori hobuse juba väljakujunenud tüüpi. Leiti, et selleks sobib postjer-bretagne ehk bretooni tõug. Nii toodigi Tori Hobusekasvandusse viis uut täkku, kes said nimedeks Uhke, Virk, Tugev, Sammur ja Loots. ( Lisa 5) Bretooni hobustega ristamine andis Hetmani järglastele suurema kehamassi, kuid säilitas elava iseloomu ja hea liikuvuse. Nende järglased paistsid silma korrapärase välimiku, hästi arenenud lihastikuga ning olid tugevad ja terved. Samal ajal, et tori hobuse juures säiliks harjumus kohaliku sööda ja kliimatingimustega, samuti vastupidavus, ristati tori hobuseid kohaliku eesti tõuga.
annaabi.ee 
