Aastatöö peatükid annavad ülevaate kolme eesti hobuse tõu ajaloost: esimene peatükk kirjeldab kuidas ja missuguseks nad kujunenud on, ka kasutuse poolelt. Teine peatükk kirjeldab hobuste tänapäeva välimikku, iseloomu, kasutusalasid, kolmas peatükk räägib tõugude olukorrast tänapäeval, tulevikulootustest ja kasutusvaldkondadest. Neljas peatükk olevenalt tõust, eesti hobusel nende tähtsusest pool-looduslike koosluste säilitajana ja tori hobuse osas Tori Hobusekasvandusest enne ja nüüd, seda kõike inernetimaterjalide, kirjalike materjalide ja hobusetõugude kasvatajatega tehtud intervjuude põhjal. 1. EESTI HOBUNE Eesti hobune on iidse põlvnemisega tõug, kelle päritolu pole täpselt teada, kuid kes oli tuntud juba ennemuistsetel aegadel. Arvatakse, et soome-ugri rahvad kodustasid hobuse varem kui naaberrahvad, tulles Euroopa aladele hobustega, mitte jalgsi nagu paljud teised rahvad, seetõttu liigitatakse ta ka põhja-metsahobuse rühma
..1995) alustas piimavalgu sisalduse uurimist ja lülitamist jõudluskontrolli programmi. On populatsioonigeneetika põhimõtete rakendajaks põllumajandusloomade aretuses. Alustas geneetika õpetamist üliõpilastele ja koostas 2 geneetika õpikut. Sangaste krahvi, tuntud `Sangaste' rukkisordi aretaja Friedrich von Berg (1845...1938) oli lisaks ka innukas hobusekasvataja. Kohalikku hobust oli püütud parandada mitme tõuga, kuid üldiselt see ei õnnestunud. Berg ostis Poolast Klementsovo hobusekasvandusest norfolk-roadsteri täku Hetmani, kes osutus sobiva tüübiga tori hobusetõu alustajaks. Hobuste aretuses oli suuri teeneid ka Mihkel Ilmjärvel, Otto Nuudil ja Harri Mauringul. 3. Aretusõpetuse areng Eestis Väljapaistvaks aretuse teoreetikuks ja tõuloomakasvatuse organisaatoriks Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff
annaabi.ee 
