suurendasid koorma raskust 30-50 puudani. Talupojal oli kaks kuni neli hobust ja nad pidid rahuldama peremeest mitmel elualal. Mõisates kasutati aga vastavalt otstarbele erisuguseid loomi: ratsahobustega ratsutati, traavlitega tehti lõbusõitu ja raskeveohobustega hariti maad. Neil aegadel paaritati kohalikke hobuseid raskeveotäkkudega: osa ristanditest õnnestus, suurem osa mitte. Teadliku hobusekasvatuse algus Eestimaal langeb 1855. aastale, mil Liivimaa rüütelkond otsustas luua hobusekasvandused ning annetas selleks 20 000 rubla. Tsaarivalitsuselt saadi odavale rendile Tori ja Avinurme kroonumõisad ning 1856 alustas tööd Tori hobusekasvandus. 8 Araabia hobune Araabia hobust, kõige vanemat ja puhtamat kõigist hobusetõugudest, peetakse ka kõige ilusamaks hobuslaseks maailmas. Kuna araabia hobuse taoliste kabjaliste kujutusi on leitud juba muistses kunstis, siis arvatakse selle järgi, et araabia
täkkudega, teised (peamiselt talupojad) tõestasid katsetuste varal, et Eesti kohalikud hobused on vastupidavad, tugevad ja vähenõudlikud ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhasaretuse teel. [1] Teadliku hobusekasvatuse alguseks on peetud kahte sündmust: esiteks 1855. aastat, mil Liivimaa aadlikonvendi koosolekul tõstatati üles küsimus, kuidas päästa eesti hobust hävingust. Tehti otsus, et tõu säilimise nimel ja tema omaduste parandamiseks tuleb luua hobusekasvandused, millest aasta hiljem asutati Tori Hobusekasvandus. [3] Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu. [3] Kasvanduse töö alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu
annaabi.ee 
