Koju jõudes sonib Raskolnikov mitu päeva järjest, teda põetab tema koolivend Razumihhin. Teda käib külastamas Luzin Raskolnikovi õe rikas peigmees. Raskolnikov on veendunud, et tema õde Dunja tahab mehega abielluda vaid oma venna heaolu nimel, seetõttu ei kiida ta otsust üldse heaks, solvab Luzinit ja saadab ta minema. Käib ka mõrvapaigas, kus töölised korterit korda seavad, küsib, kus veri on nng karjub, et teda jaoskonda viidaks. Sealt lahkudes avastab ta hobusekapjade all puruks trambitud Marmeladovi, kellega on varem baaris kohtunud, viib mehe koju, kus Marmeladov sureb. Raskolnikov lubab Marmeladovi tiisikusehaiget naist Katerina Ivanonvat ja tema lapsi aidata, annab neile raha. Kodust leiab Raskolnikov eest oma ema Pulheeria Ivanovna ja õe Dunja, keda ta mitu aastat näinud pole. Mees minestab, toibudes ajab kõik inimesed oma toast välja. Razumihhin armub Dunjasse, kuid ei julge seda tunnistada. Hiljem nõustub Raskolnikov ema ja õega kohtuma
· Nümf: kreeklased uskusid, et kõigil puudel, jõgedel, metsadel jm. On oma kaitsevaim- nümf, kes elab seal sees ja kes kaitseb oma elukohta, Kui puu maha raiuda, suri ka temas elav nümf. Nad olid kaunid neiud, kes tihti mängisid koos ja laulsid, ei lubanud ennast surelikel näha ja põgenesid. · Najaad: veenümf, kes elutses allikates, ojades ja purskkaevudes. · Sileen: osalt inimene, osalt hobune. Kõndisid kahel jalal, kuigi neid kujutati hobusekapjade, alati hobusesabaga. · Sireen: nad elasid saarel keset merd. Neil olid taevalikud hääled ja nende laul ahvatles meremehi surma. Pole teada, millise välimusega nad olid. · Amatsoonid: Arese ja Harmonia tütred. See rahvas koosnes naistest, kes olid kõik sõdalased.*eriti sõjakas, metsik või sportlik naine; meestega võrdväärsed, kuid samas kütkestavad naised. · Paan: väiksem maajumal,. Sokusarvede ja jalgadega lõbus jumal, kes mängis
On oma kaitsevaim- nümf, kes elab seal sees ja kes kaitseb oma elukohta, kelle elujärjest sõltub ka tolle olu. Kui puu maha raiuda, suri ka temas elav nümf. Nad olid kaunid neiud, kes tihti mängisid koos ja laulsid, kuid nad ei lubanud ennast üldjuhul surelikel näha ja põgenesid. Najaad: veenümf, kes elutses allikates, ojades ja purskkaevudes. Sileen: osalt inimene, osalt hobune. Kõndisid kahel jalal, kuigi neid kujutati hobusekapjade, puhuti hobusekõrvade ja alati hobusesabaga. Lugusid neist pole säilinud, kuid neid kujutati tihti kreeka vaasidel. Sireen: nad elasid saarel keset merd. Neil olid taevalikud hääled ja nende laul ahvatles meremehi surma. Pole teada, millise välimusega nad olid, sest mitte keegi, kes neid nägi ei pääsenud eluga, kuid neid samastatakse tihti näkkidega. Amatsoonid: Arese ja Harmonia tütred. See rahvas koosnes naistest, kes olid kõik sõdalased. Arvati, et nad elavad
Ka Odysseus peaks olema selleks ajaks hobustega hakkama saanud. Odysseus ootabki teda juba kannatamatult: ,,Peame kiirustama! Oleme otse troojalaste keskel. Kui nad meid märkavad, oleme kadunud!" ,,Kaksteist meest ja nendele lisaks Rhesos," vastab Diomedes irvitades, ,,ei märka küll enam midagi. Noh, võtame vankri ja kaome siit!" Hobused rakendatakse Rhesose sõjavankri ette ning neid piitsutades ja õhutades kihutavad salakuulajad kreeklaste laagri suunas. Nende hüüded ja hobusekapjade plagin äratab unest traaklased, kes nüüd märkavad ka une ajal toime pandud mõrtsukatööd ja annavad häiret. Kohale kiirustavad kõik troojalaste juhid, nende hulgas Hektor. On aga juba hilja: Rhesos lebab omaenese vere loigus, õhus hõljuv tolmujutt aga näitab, et tapjad põgenevad koos tema uhkete hobustega! Niisugune sõda juba kord on kui ühel pool nutetakse, siis teisel pool rõõmustatakse.
annaabi.ee 
