ning kõige lõpuks muusikud ja mängudest osavõtjad. Kui rongkäik oli läbi, hakkasid mängud pihta. Neljahobusekaarikutel tuli rada läbida 7 korda. Startimärguandeks oli valge rätiku viskamine areenile. Korraga võistles 4 kaarikut. Kergemaks eristamiseks kanti erinevat värvi tuunikaid. Võitja oli see, kellel õnnestus esimesena ületada valge joon korraldajate loozi kohal. Kaarikud paiskusid pöördekohtades tihti kummuli, vigastades võistlejaid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel nuga, et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis teda rataste alla kiskusid. Võidu puhul ootas võistlejat suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid. Keiser Nero võttis isiklikult osa võidusõitudest, kus võit oli talle loomulikult tagatud. Täname tähelepanu eest!
Stardimärguandeks oli valge rätiku viskamine areenile. Korraga võistles neli kaarikut. Et vaatajatel oleks kergem jälgida võistluse käiku kandsid ajurid erivärvilisi tuunikaid, mille värvid olid kindlaks määratud: valge, punane, sinine ja roheline. Võitja oli see, kes õnnestus esimesena ületada korraldajate loozi kohale tõmmatud valge kriidijoon. Kerged kaarikud paiskusid pöördekohtades pahatihti kummuli, vigastades või isegi surmates ajureid. Ohutuse huvides kandis iga hobusejuht vöö vahel teravat nuga, et õnnetuse puhul läbi lõigata ohjad, mis kiskusid teda rataste alla. Peas oli ajuril nahkmüts ja rõivad olid nahkrihmadega kinni nööritud, et lehviv hõlm ei jääks rataste vahele. Ühes käes hoidis ta ohje, teises piitsa. Võidu puhul ootas ajurit suur rahaline autasu ja ka kuulsus mitte ainult Rooma linnas, vaid ka kogu Itaalias. Nende kuulsusest ihaldasid osa saada isegi keisrid.
annaabi.ee 
