Varasem tornlinnus, mida sellega seoses kõrgendati, Vastseliina piiskopilinnus 4 jäi pealinnuse läänetiiva keskossa. 1379. aastal oli pealinnus tõenäoliselt juba valminud, sest siis on Vastseliinat nimetatud juba maa tugevaimaks linnuseks. Hilisematel sajanditel tugevdati ja täiustati linnust veelgi. 15.-16. sajandi vahetuse paiku lisati pealinnuse kirde- ja kagunurkadesse võimsad, ligi 25 meetri kõrgused hoburauakujulised suurtükitornid. Neil tornidel oli rikkalik dekoor kaksikteravkaarsete nisside ning nendes asuvate sõõrpetikute näol. Nimetatud nissid vahelduvad ristikujutistega, mis on ka loomulik, arvestades linnuse kuulumist Tartu piiskopkonnale. Suured müüri laotud ristikujutised näitasid samas igale idast saabuvale rändajale, et ta on jõudnud õhtumaisele ehk lääne-katoliku usuga maale.
Veerenni tänavat ning jõudis linnamüürini Harju väravate ees praeguse Vabaduse väljaku piirkonnas. Kuna maapind langes linnamüüri idakülje ees pidevalt mere poole, rajati kaevatud vallikraavile kolm vesiveskit, mis asusid Harju, Karja- ning Viru väravate juures. Need veskid paiknesid peaväravatorni ning eesväravate vahel. Enamik kaitsetorne on Tallinnas pool- või kolmveerandringikujulised või ka hoburauakujulised. Selliste tornide ülaosas asetses kaks või kolm kaitsekorrust, allosas aga harilikult ladu või vangla. Tornide kõrgus on keskmiselt 20-25 m, seinte paksus aga 2-3 m. Tornide ülemised kaitsekorrused olid algselt lahtised ning neil oli tugev veekindel põrand, mis oli võimeline kandma kiviheitemasinaid. Tornide laed olid kas võlvitud silindervõlvidega (suuremate tornide puhul) või siis kaetud tugevate paeplaatidega kaetud talalagedega
annaabi.ee 
