Võistlejad asusid võistlema alasti; samamoodi olid nad ka treeninud. Hästi arenenud ja ühtlaselt päevitanud keha ei häbenetud. Olümpiamängude ajaloo alguses lubati võistlustest osa võtta vaid puhastverd hellenitel. Barbaritel, orjadel ja naistel oli mängudele tulek keelatud. Ainsa erandina lubati võistlusi jälgida põlluharimise ja viljakusjumalanna Demeteri preestrinnal. Hiljem lubati pealtvaatajate hulka ka rikkaid naisi, kelle hoburakendid võtsid kihutamisest osa. Ka hellenite endi seast ei saanud kõik osaleda. Seda luksust võisid endale lubada ainult jõukamad, kuna vaid nemad suutsid hästi valmistuda ja kuluka pika reisi ette võtta. Esimeseks võisteldi jooksudes. Eriti tähtsaks peeti staadionijooksu. Selle võitja nime järgi hakati nimetama nelja-aastat ajavahemikku järgmiste mängudeni-olümpiaadi. Olümpiaadid olid Kreeka ajaarvamise aluseks ligemale 1200 a vältel. Korraga võistles
pronksnaeltega. Need rattad olid küllaltki täiuslikud ning neid polnud tarvis aastatuhandete jooksul täiustada. Nad rahuldasid oma nõudeid. Õnneks ei jäänud ratas populaarseks mehhaaniliseks leiutiseks vaid sõjatehnikas, vaid leidis kiirelt rakendust ka igapäeva elus. Vankreid kasutati eelkõige kaubaveoks. Esimesed veoloomad olid härjad. Nende kõrvale ilmus üsna ruttu ka metseesel. Möödus tükk aega, enne kui 2100. aastal e.m.a. kerkisid päevakorda hoburakendid. Esimesena 5 kasutasid hobuseid egiptlased. Ka Indias võeti hobune umbes samal ajal vankreid vedama(6). Hobuse kasutusele võtmine tähendas arengut ka ratta ehituses. Kiire loomana oli ta suuteline ka vankrit kiirelt vedama, kuid see pidi omakorda kerge olema. Leiutati kodarratas, mis koosnes rummust, kodaratest ja pöiast. Meistrite tööd olid väga täpsed ja teati, millist puitu kus kasutada
annaabi.ee 
