said Eestis algselt harrastada vaid sõjaväelased ja vähesed rikkad eraisikud. (Kollom 1981: 174) Esimesed ratsutamisvõistlused peeti Tartu lennuväljal 1921. aastal. II maailmasõja alguseks olid Eesti ratsasportlased saavutanud märkimisväärse taseme, kuid sõda katkestas arengu. Ratsutamise takistussõidu areng jätkus juba nõukogude Eestis sõjajärgseil aastail. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963. aastal osales Euroopa meistrivõistlustel. (Kollom 1981: 191) Nõukogude Eesti ratsaväes, millest arenes välja siinne ratsasport, olid õige olulisemaks tagatiseks head, vastupidavad, vähenõudlikud ja küllalt kiired ratsahobused, tõelised lahingukaaslased ning sõbrad
" (Teele Metstak, 2014). ,,Ratsutamise takistussõidu areng Eesti NSV-s algas sõjajärgseil aastail. Arengut toetasid ratsaspordiinstruktorite ettevalmistamine vabariigi kõrgkoolides (TRÜ ja TPI), ratsutamise viljelemine kolhoosides ja sovhoosides, ratsutamisosakondade loomine laste ja noorte spordikoolide juurde. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel." (Teele Metstak, 2014). ,,1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal (1976), Jüris (1980), Tallinnas (1990) ja Luunjas (1990).
annaabi.ee 
