Õpikeskkonna ülesehitus Alati, kui laps klassi siseneb, peab ta end tundma teretulnuna. Klassiruum on lapsekeskne ja värvirikas. On oluline, et ruum oleks arusaadavalt õpifunktsionaalne, kuid samas peab õpikeskkonnast õhkuma ka rõõmu ja mängulisust. Oma klassi tood sa kõigepealt kohale ennast, enda huvid ja selle, kuidas sa mõistad lapsi. Hiljem, kui oled lastega tutvunud, tekib ruum sinust ja lastest. Lapsel on lasteaeda minna palju kergem, kui talle meeldib keskkond, kuhu ta läheb. See on ikkagi koht, kus koolieelne veedab suurema osa oma päevast. Oluline on tekitada usaldust ka lastevanemates teadmist, et nende laps on turvalises kohas. Oma klassi tood sa nii või teisiti kaasa iseenda. Ja alguses on see normaalne, et klassist peegeldub vastu suurelt osalt sina ise. Mida aeg edasi, seda rohkem tekib ruumi osakesi igast ühest, kes seal ,,poole kohaga elavad". Klassi üldine ülesehitus peab olema organ...
mudilane suudab lasteaias paremini kasutada olemasolevaid õppimisvõimalusi ja luua paremaid suhteid eakaaslastega. Kusjuures on leitud isegi seda, et turvaline suhe lasteaiaõpetajaga võib pehmendada ebaturvalisi vanem-lapse suhte mõjusid lapse arengule (Lapse areng, uurimustöö, A. Leesment, Pärnu 2011, lk. 11-15). Sotsiaalse õppimise teooria kohaselt on lapsed võimelised õppima vaatlemise teel, ilma et nad käitumist ise järgi prooviks. Kui laste omavahelised suhted rühmaruumis pingestuvad ning seetõttu kõrvaltvaatajaile laiduväärt eeskuju annavad, peab õpetaja olema ,,vastukaaluks" ehk tasakaalustajaks. See tähendab, et kasvataja peab tooma tähelepanu sinna, kuhu lapsed ise ei oska vaadata või sellele, mille peale mudilased ei tule. Kasvataja peab tegema midagi sellist, mis tooks lastes esile positiivse suhtumise nii teistesse kui ka iseendasse. Õpetaja peab osalema aktiivselt lapse sotsialiseerimisprotsessis talle sobilikku käitumist, väärtusi või
annaabi.ee 
