Uutes linnamajades olid juba olemas nii elektrivalgustus, keskküte, telefon kui ka vesikäimla, sisutuse juures võttis maad uus, ,,modernne" joon. 1930ndatel aastatel suurendasid mööblivabrikud (tähtsaim neist oli A.M. Lutheri vabrik Tallinnas) korterimööbli tootmist, kasutusse tulid nn. Tigudiivanid, raamatu- ja öökapid, kaheinimesevoodid jm., samuti linikud, diivanipadjakesed ja seinavaibad. Tavaliseks muutus grammofon. Maal hkati püstitama rehest lahus seisvaid uusi eluhooneid, mis olidlaudvoodri ja laudpõrandatega, värvitud, kõrge vundamendga ja senisest märksa suuremate akendega. Elekter ja telefon levisid maal esialgu aeglaselt ning enamik raadioid töötas veel akudel, mille täitmiseks oli iseseisvusaja lõpul olemas üle 200 akulaadimispunkti. Teedele ilmus üha enam isiklikke sõiduautosid ja veel rohkem jalgrattaid (eriti kvaliteetne oli Rootsi ,,Husqvarna" toodang)
aristokraatia võim. Sellel perioodil sai alguse tänapäeval tuntud sõjaväeline klass samurai, mis hakkas mängima suurt rolli Jaapani poliitilises ja kultuurilises valdkonnas. Sellest tulenevalt koos õukonna aristokraatia võimu vähenemisega gagaku ja bukagu teatraalne ja musikaalne väljandamisviis kadus ajutiselt esinemisväljalt.Alles pärast 16. sajandil eelnevatele kriisiaastatele järgnenud Jaapani taasühinemisele kindralite Toyotmi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu eestvedamisel hkati lõpuks uuesti huvi tundma bukagu ja gagaku vastu. Ieyasu jagas jäänud artistid kahte õukonna vahel Kyoto keiserlik õukond ja Edo Shoguni õukonna vahel. 1868. aastast alguse saanud Meiji restoratsiooni uuenduste ajal ei tuntud väga palju huvi traditsioonilise õukonna tantsu ja muusika vastu. Need säilisid mõningate artiste tõttu edasi. Pärast Teist maailmasõda bukagut ja gagakut tunnustati kui olulise rahvusliku aardena 1955. aastal.
annaabi.ee 
