Prof. Siegfried Loewe (1884-1963) pani aluse farmakoloogiainstituudi sõdadevahelisele edule. Loewe järglaseks oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof. Ludvig Puusepp (1875-1942). Professor Puusepa rolli sõdadevahelise ülikooli arstiteaduskonna näo kujundamisel on raske alahinnata, aga Puusepa enda panus on eesti arstiteadusesse oluline kliinilise poole pealt. Tema initsiatiivil hakkas ilmuma ajakirja "Folia
suguhormoonide temaatikani). Loewe järglaseks õppetoolis oli Georg Barkan (1889-1946), kelle teadustöö keskendus biokeemiale (raua- ja joodiühendite farmakoloogia). Barkan sunniti paraku 1938. a, ettekäändeks soov luua "rahvuslikku farmakoloogiat" lahkuma ning tema järglaseks sai prof. Georg Kingisepp (1898-1974), hiljem kaua (1938-1972) Tartu ülikooli teadustööd kujundanud õppejõud. Histoloogiaprofessor Harry Kull (1886-1933) on kaasajal meenutamist väärt kui oluline histotehnik, kelle suunamisel valmisid nii mõnedki rahvusvahelist tähelepanu pälvinud teadustööd (E. Aunap, E. Weinberg). Rahvusvaheline tuntus oli ka prof. Aleksander Paldrokil (1871-1944), kelle edu leepraravis kohalik ajakirjandus kippus serveerima kui lõplikku lahendust pidalitõve väljajuurimisel (tegelikult sai Paldrocki nn söehappelume meetodiga siiski vaid haiguse arengut pidurdada). Arstide hulgas leidus teisigi rahvusliku teaduse suurkujusid. Peamiseks selliseks oli kindlasti prof
annaabi.ee 
