Jean Auguste Dominique Ingres (1780-1867) ise pidas oluliseks oma suuri kompositsioone, aga tänapäeval huvitutakse tema portreedest, aktimaalidest, joonistustest. Tõetruudus on neis ühinenud väljapeetud ja üldistava joonekäsitlusega. Historitsistlik arhitektuur 19.saj Sel ajal toimus urbaniseerumine, tehnnika areng. Eeskujuks mineviku arhitektuurid. Historitsismiks nimetatakse mõne vanaaegse stiili (mis on pärast antiikaega) jälgendamist. Klassitsism jäljendas ainult antiiki. Historitsismil on palju vormistiile eesliitega neo- (nt neogootika, neorenessanss, neobarokk jne). Levib peamiselt alates 1820.aastatest. Neogootika Levis peamisel Inglismaal, Saksamaal, hiljem ka Prantsusmaal. Selle stiiliga püüti rahvuslikku eneseteadvust suurendada. Selles stiilis hoonete tellijateks olid aristokraadid, valitsused ja kirik. Inglise parkidesse hakati rajama eksootiliste lisadena kabeleid ja kunstlikke varemeid. Vaesemate aadlike ja linlaste lemmikud olid neorenessanss ja neobarokk.
Sissejuhatus Vanaaegse stiili, historitsismi, jäljendamine, hakkas kujunema 1820.- 30.ndail Euroopas kunstialadel: sisekujunduses, pargi- ja sakraalarhitektuuris. Historitsismi ehk neostiilide aeg kestis Eesti mõisaarhitektuuris kuni Esimese maailmasõjani. Sel ajastul ehitati väga palju uusi mõisahooneid ning veel rohkem ehitati vanemaid hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust. 19. saj historitsismil oli omane vormide laenamine erinevatest ajastutest ja stiilidest. Siiski tõuseb esile kaks põhilist inspiratsiooni allikat. Esiteks klassikaline antiik ja teiseks Euroopa keskaeg kõrvuti mitmesuguste eksootiliste või arhailiste kultuuride ning rahvakunstiga, mille tõstis kilbile romantism. Ka Eesti historitsistlikke mõisamaju on võimalik eristada, pidades silmas neid kahte liini. Klassikaline tüüp ühendab mitmesuguseid järelklassitsistlikke,
annaabi.ee 
