............................................................................................ 29 Sissejuhatus Arhitektuur on kunsti üks liikidest. Lihtsamalt öeldes tähendab see hoonete ja selle ümbruse kujundamist. Arhitektuur jagatakse kolmeks: sakraalarhitektuur (tempel, kirik, kabel), profaanarhitektuur (kindlus, avalikud hooned, loss, mõisad) ja maastikuarhitektuur (aed, park). Järgnevas referaadis üritan teile anda ülevaate Eesti arhitektuurist alustades gootikaga kuni lõpetates historitsismiga. Toon välja erinevad näited vooludele vastavatest ehitistest Eestis. Näideteks olen võtnud nii sakraal- kui ka profaanhooneid, mis minu jaoks on mingi kindla tähendusega. Ma arvan, et võin väita, et minu valitud hoonetes on olemas Vitruviuse arhitektuuri põhiprintsiibid: firmitas(tugevus), utilitas(funktsioon), venustas(ilu). Õnneks on suurem osa Eesti arhitektuurist kenasti säilinud, kuigi suuresti tänu restaureerimisele
kuulutas arhitektuuri autonoomsust, sõltumatust tellijast või kasutajast, arhitektuuri arhitektuuri pärast. Selle suuna tuntuimaks näiteks oli seltskond, kes püüdis seostada dekonstruktivismi arhitektuuripraktikaga (kaasates ühel juhul projekteerimisprotsessi ka Jacques Derrida) ja sellest lähtuvalt mõtestada ümber niisugused Lääne arhitektuuris domineerinud hierarhiad või binaarsused nagu funktsioon ja vorm, tarind ja dekoor, või ka kohalolu ja puudumine. Konservatiivse historitsismiga võrreldes oli dekonstruktivistlik arhitektuur, mis laenas vorme muuhulgas ka sajandialguse vene avangardilt, hoopis radikaalsem, oma rahutuses värskem, senise arhitektuuriga võrreldes isegi vägivaldne. Samas jäi hierarhiate ümberpööramine ainult vormi tasandile, loodeti küsimustesse, mis puudutasid arhitektuuri sotsiaalset rolli, sekkuda puhtvormiliselt.
annaabi.ee 
