Hiina konfutsianistlik variant lükati kõrvale, seda asendasid rahvuslikud tendentsid, oma mõju ka lääne saavutustel. 1880ndatel ilmusid esimesed Jaapani tsivilisatsiooni ajalugu käsitlevad uurimused, nendes avaldus tendents tõsta esile Jaapani kultuuri eripära, mida seoti Jaapani rahvusliku vereühtsusega ja Jaapani rahvustundega. Suurt tähelepanu äratas 1932 ilmunud Nishida raamat "Sissejuhatus Jaapani kultuuriajalukku", mis käsitles kogu Jaapani kultuuriajaloo historiograafiat. Autor oli vaimustatud Voltaire'i töödest. Pärast Teist maailmasõda on ilmunud palju töid Jaapani kultuuriajaloost. Jaapani kultuuri arengujooned kuni 17. sajandini: Eelkeraamilises ajastus (paleoliitikum) elatusid Jaapani elanikud jahipidamisest ja kasutasid tööriistadena kiltkive. Nad elasid koobastes või varjualustes. Omavahelisi kontakte oli vähe, sest asustus oli hõre. Kuni Teise maailmasõja lõpuni ei käsitlenud Jaapani õpikud andmeid muinasaja kohta. Kasutatud kirjandus:
Kes noorte õppejõudude kasvupõlluks, töö Tartu Ülikoolis. Peterburis oluliseks õpetajaks Nikolai Karejev. Karejev tegeles Prantsuse revolutsiooni ajalooga (proletariaat) ja 20. sajandi alguse ajalooga. Realism ja rahvusvahelised suhted riikide vahel. Need tema jüngri Edgar Treibergi peamisteks suundadeks. Eriti õppejõuna. Karejev ka ajaloofilosoofias tugev. Ivan Lappo Leedu-Vene riigi asjatundja. Lappo leidis rakenduse Leedus Kaunase ülikooli õppejõuna. Tartus luges ajaloo historiograafiat, allikaõpetust ja seminare. Ka Jevgeni Tark siin lühikest aega, kelle loengud popid, tugev 19. sajandi rahvusvaheliste suhte alal. Hiljem Nõukogude ajaloolasena tugev, kuigi ka päris mittemarksistlikest vaadetest hoolimata taluti ja koguni hinnati. Soome ja rootsi ajaloolased kolmandaks komponendiks, sealt kutsuti TÜsse õppejõude, eriti humanitaaria aladele. Uusi kursusi, nt Eesti ja Põhjamaade ajalugu. Nemad koolitasid välja eestlastest õppejõudude kaadri. 1920
annaabi.ee 
