uurimiseks; pühakute elulugu ei pea algselt kirjeldama pühakute elu, vaid tõestama nende pühakuks olemist. Tegelikult ei pruugitud ka käituda nii, nagu tekst nõuab. Ühtlasi moodusteas teksti mõisvate inimeste hulk väikese osa kõigist keskaegsetest inimestest. Peamiselt on keskaegsed allikad vaimulike poolt loodud. Literaat = kirjaoskaja. Autorid eelasid tol ajal ka seda, et lugeja mõistab piiblitsitaate ja konteksti. Tavaliselt jagati allikad kaheks: Jutustavad allikad Historigraafilised allikad (kroonikud, annaalid sündmused, mida peeti keskajal olulisteks) Kroonikates oluline just autorile lähem ajalugu, mitte antiikaeg Annaalid räägivad ühe aasta sündmustest. Alguse on need saanud lihavõttepühade liikumise kandmisest aastatsüklitesse hiljem on sinna juurde hakatud märkima ka sündmusi Hagiograafilised allikad (pühakute elulood)
13. - 14. sajandi tekstid põhiliselt vaimulike poolt kirjapandud, ladina keeles. Lugeja tunneb Piibli konteksti sama hästi kui tekstide kirjutaja. Üleminek rahvakeelsele kirjandusele esimesena kõrgkeskajal Itaalias. Rüütlilood rahvakeelsed. Hiliskeskajal "idiote"-de jaoks kirjandus, "idiote" on see, kes pole kirjakunsti pühendatud. Iglesia ehk ristirahvas, kogudus. Hiliskeskajal vaimulikuks ka linnakodanikud, mitte ainult aadlid nagu varem. 2 Kirjalikud allikad: 1. Historigraafilised vahendab sündmusi, näitab kuidas neid sündmusi väärtustati. Vahendavad fakte, mis peaks olema tõde. Terviklik jutustus - alates maailmaloomisest, alates mingi institutsiooni loomisest ja tema ajaloost, mingist maast ja tema ajaloost. Annaalid lühikesed, aastate kaupa kirjapanekud tähtsamatest sündmustest. Nt kuningas suri, troonile sai tema poeg jne. Varasemast keskajast meieni jõudnud ainult Püha Nikulause annaalid, mille ajaloolisus on
annaabi.ee 
