Näiteks reaalse nõusoleku doktriini väljaarendamine (BGB § 929 ,,dingliche Verträge") kui eraldi osa lepinguõiguses, abstraktsuse printsiip (mis on kasutusel ka Eesti tsiviilõiguses) ja esinduse abstraktsuse doktriin. Rääkides õiguspoliitilistest ja metadoloogilistest vaadetest, on autor ka ise suures osas nentinud, et suures osas on need omasid tolleaegsetele arusaamadele või tuginevad varasematele autoritele. Siiski tuleb tema suureks pärandiks lugeda histoorilise meetodi rajamist õiguses. Histoorlise meetodi eesmärkiks on õiguse ajalooline ja süstemaatiline uurimine, mille tulemusel leitakse õiguse seesmine vajadus. Oluline on rõhutada, et sellega pani Savigny veenva aluse ka hilisema õiguspositivismi õitsengule. Kommentaard Kahtlemata on Savigny panus õiguse arengule äärmiselt suur, kuid käsitledes tema mõju ka 20. sajandil, on nagu Rückert ise ka mainis äärmiselt ohtlik ettevõtmine. Seetõttu tuleks
Üleskutse pole meetodist loobuda, vaid mitte loobuda fundamentaalsest eeludsest, neid tuleb teadvustada: mis meiega toimub, kui me meetodit kasutame. Meetod toetub teatud eeldustele. Meetod pole eeldustevaba. Miks me küsime seda, mida küsime – mõjutusajalugu! Mõjutusajalooline teadvus. Lk 196. Mõjutusajalugu eksiteerib nii või naa. Mõjutamine pole vahendatud teadvusest; aga oleme ikkagi mõjutatud. Kuid meil on võimalik teadvustada objektiivsest mõjutatust. Histoorilise objektivism on nagu enesepettus; seal ei teadvustata omale mõjutust. Adekvaatse enesemõistmise saavutamine! Teada andma teadvuse piirid; toetudes mingile piirile. Teaduseajaloos on näiteid, kus on ümberlükkamatuid väiteid; aga on selginengud, et see on väär olnud, sest seal on ekslikud tulemused olnud. Mõjutusajalugu lõolikult teadvustada ei suuda inimene. Hegeli kriitika on selles, et kui me kasutame
annaabi.ee 
