Oma noorpõlves kohtas Artemis Tessaalias 5 emahirve. Ta püüdis 4 neist kinni ja pani oma kaarikut vedama, aga üks pääses põgenema. See oligi Keryneia hirv, keda sellest ajast peeti Artemise pühaks loomaks. Hirv võis joosta noolest kiiremini ega väsinud iialgi ära. Hirvel olid kullast sarved ja pronksist sõrad.Emahirvedel harilikult sarvi ei ole. Need on ainult põhjapõtradel. Sellepärast on oletatud, et legend Keryneia hirvest on põhjamaist päritolu.Eurystheus andis Heraklesele ülesandeks Keryneia hirv elusalt kinni püüda ja talle tuua. See oli Heraklese kolmas vägitöö. Aasta otsa jahtis Herakles hirve, püüdes teda kusagile tupikusse ajada, kus tal oma kiirusest kasu poleks, aga ebaõnnestunult. Lõpuks laskis Herakles talle noole jalga, nii et hirv ei saanud eest ära joosta, ja võttis ta kinni. Mõne allika järgi olevat ta püüdnud hirve võrkudesse.Kui ta hirve tagasi viis, kohtus ta Artemise ja
ja õrnuse, agressiooni ja eneseloovutuse, naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja ,,mehelike" rollimängudega. Säärase ,,sootaguse" värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse ärakasutamine. Tema luulelaadi sugulusseosed Hirvest ja Krullist Mercani, pluss viited varasemale naisluulele, eeskätt Vallisoole ja Karevale. Elo Vee (Viiding) debüütkogu ,,Telg" nn tüdrukutekassetis 1991. Hämarad aimdused, enesemääratlusvaevad jms + korduvad koolimotiivid, mis kannavad nii ahistusi ja ebamääraseid änge kui ka omamütoloogilise ,,laste maailma" mängulist hurma. Kool metaforiseerununa jääb oluliseks märksõnaks ka ta hilisemas luules, vastandub
annaabi.ee 
