tamistehnika, mis andis vähem suitsu ja tahma kui tõrvikud ja rasvalambid, mida paleoliitikumis arvatavalt kasutati. Vestibüülis elasid küttide ja korilaste rühmad. Asustus piirneski vestibüüliga. Koopasuu laius (umbes 15 m) võimaldas kasutada välisvalgust. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse. Koopa lähedal asuvat territooriumi kasutati aastaringselt. Mõlemast ajastust on leitud tapetud hirvekarjade jäänuseid ning tõendeid, et on jahti peetud mitud liiki sõralistele (suurtele veislastele, hobusele, kitsele ja mägikitsele) ning püütud kala jõest ja jõesuudmest. Madeleine'i ajastust on jälgi ka karploomadest (liudkodalased). Altamira Madeleine'i ajastu asustuse kohta on saadud kaks dateeringut tavalisel C14- meetodil. Mõõdeti sütt, mis saadi 1980. aastate väljakaevamistel. Tulemuseks saadi 15 500±700 aastat tagasi ja 15 910±230 aastat tagasi
Koopa ainus avaus on suunatud põhja poole ning on merepinnast 156 m kõrgusel, 5 km kaugusel merest. Inimesed võtsid Altamira kasutusse umbes 18000 aastat tagasi mil oli viimase jääaja kõige külmem periood. Koopaelanikele oli asukoht väga soodne, kuna oma territooriumi oli võimalik kontrollida umbes 5-6 km ulatuses. Juba kaugelt oli võimalik märgata lähenevat ohtu ja ka saakloomi. Lähedal oli jõgi oma suudmealaga, mis meelitas kohale loomi. Sellele annab tunnistust tapetud hirvekarjade jäänused, samuti on kütitud hobuseid, kitsi, mägikitsi , kalu ja karploomi. 5 2.3. Koopamaalide avastamislugu Altamira koopa avastas 1868. aastal eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas. Jahil olles kadus sinna ära jahikoer. Mees teatas koopast maaomanikule, kes läks koobast vaatama alles seitsme aasta pärast 1875 ning kogus sealt seejärel arheoloogilist materjali. 1879
annaabi.ee 
