,,Jüri Jaanson. Sauruse tee" Gunnar Pressi kirjutatud raamat Jüri Jaansonist oli väga huvitav. Enne selle raamatu lugemist teadsin Jüri Jaansonist üsna vähe, kuid peale selle raamatu lugemist tean palju rohkem ning tänu sellele muutus ka mu arvamus temast väga palju. See raamat oli väga innustav. Eriti inspireeriv oli lugeda seda, kuidas Jüri 16 aastasena sõlmis oma venna Erkiga lepingu, et ta tuleb maailmameistriks, mille peale vend lubas end herneks hirnuda, kui see juhtub, ja Jüri nägi selle nimel vaeva ning saavutaski selle. Hoolimata tema terviseprobleemidele, eriti seoses kuulmisega, ja kõigile muudele raskustele (pidevad treenerite vahetamised ja muu) on ta suunud siiski väga palju oma elus korda saata. Ta on mitmekordne maailmameister ja olümpiavõitja just tänu selle, et ta on ise pingutanud. See kõik näitabki, et tuleb ise pingutada ja vaeva näha selleks, et elu oleks väärtuslik mitte
Sikk aina ,,sikutas", nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust. Niisugused olid Indreku lähemad naabrid. Kõrvaltubades siinsamas, asus nii-öelda kogu asutise au ja uhkus -- kõige jõukamad ja nimekamad õpilased. Siin oli saksa kolonist Bessaraabiast, nimega Müller -- väike, kõhetu, kahvatu, pruunide silmadega, ruugete juustega, halli pluusiga. Temas polnud pealt näha midagi erilist, aga ta võis hobusena hirnuda, ja seda nii valjusti, et kogu asutis imestas tema oskust ja võimist. Nii kõhetu keha ja nii suur ning loomalik hääl! Mülleri all magas eestlane Vutt, vallatu logard, aastat viisteist, kuusteist vana, mitmest koolist juba läbi käinud. Teda poleks ehk keegi eriliselt tähele pannud, sest temasuguseid logardeid oli ju siin küllalt, aga temal oli imelik harjumus ja see oli ainult temal. Ikka asutas ta enda seisma
annaabi.ee 
