Inimesi, kes on sisteemile allunud kasutatakse erinevatte eesmärkide jaoks. Kõige hirmsam, on minu meelest ekstremistlik religioon. Kõige karmimad on sõjad, mis on religiooni tõttu tekkinud. Inimesed on alati oma religiooni ja kultuuri eest seistnud, sest need on inimkonna kõige kallim rikkus. Küll aga kaitsmine paeb teatud piiridesse jääma. Ekstreemsed religioonilised rühmad lähevad selle teatud piiri üle, olles juba mitte kaitsja, vaid ründaja. Hirmuvad teraktid on religiooni pärast tehtud : terrakt Tokio metroos, kaksikute tornide terakt, hulgalised juhtumid terakte idas. Nendest on tuhandeid inimesi kannatanud. Siin meil on täielik õigus öelda, et religioon on hukkuja. Tuleb ka öelda, et religioon saab ka ilma sektide või teraktideta hukkuja olla. Näiteks, kui inimene suhtub sellesse liiga tõsiselt, unustades oma peret ja sõpru ja loobudes tavalistest rõõmustest, siis puruneb nende elu
Levib uskumus, et Tiina on libahunt. Jutt hakkab mööda küla levima, haripunkti saavutab see Jaaniõhtul, kus üks vana naine agaralt Tiinat libahundiks hakkab tembeldama, üritades oma jutuga kuulajaskonda sama panna uskuma (algab lk 29). Üks poiss küsib, et kas on tõsi, et Tiina ühe Kivesti Kaarli varsa ära sõi, mille peale vana naine vastab ,,Kuidas ta siis tõsi ei ole, kui Tammaru Mari ise oma silmaga nägi!" (lk 29) Selle peale hirmuvad lapsed ning jäävad vana naise juttu uskuma. ,,Huu! Hirmu ajab peale! (lk 29) " kostab vana naise lause peale üks tüdruk. Kuigi lapsed kohe vana naise jutu peale midagi vastu kosta ei osta, avaldab arvamust üks keskealine mees. ,,Puhas ebausk!" (lk 30) kommenteerib ta. Sellega nõustub üks poiss. Vana naine ei taha aga alla anda ning üritab inimesi ikkagi mõjutada ning enda juttu uskuma panna, püüdes oma jutus Tiinat veel hirmsamana ja õõvastavamana kujutades
annaabi.ee 
