infosse tõsiselt. Hoiatamine stiilis, et suitsetades kanepit, lõpetad süstiva narkomaanina, ei mõju (Allaste jt. 2005, 83; 86). Noorte teadlikkust kanepist ja selle mõjust ei tohi alahinnata. Paljudel neist on isiklik reaalne kogemus või kokkupuude kanepitarbimisega sõpruskonnas. Vastukaaluks täiskasvanute kogenematus ja akadeemilised teadmised. Proovida muuta uimastikogemust omava noore suhtumist kanepisse, moraliseerides ja hirmutamistaktikat kasutades, on riskantne. Pigem mõjuvad noorele adekvaatsed teadmised ja tõde. 1.3. Kanepi tarbimise motiivid ja võimalikud tagajärjed Koolinoorte seas läbiviidud uuringute põhjal on selgunud, et madalamad sotsiaalsed oskused seonduvad tugevalt uimastitarbimisega alustamise võimalusega. See väljendub eelkõige rahulolematusega suhetes sõprade, vanemate ja õpetajatega. Pingete maandamisel uimastiga on
Esialgu mõeldi Läti rahustamise peale. Alles pärast mõisate põletamise algust, 24.12 laiendati sõjaseadus ka Eestimaa kubermangule. Kindral Bezobrazovile jäi Eestimaa Kubermang, Lõuna-Eestis Orlovi karistusekspeditisoon. Ekspeditisoonid jagati väikesteks karistussalkades ja saadeti maale laiali. Need liikusid vallast valda, arreteerisid kohalikud mässujuhid (mõisahärrade näpunäidete järgi, seetõttu arreteeriti ka süütuid). Enamasti kasutati hirmutamistaktikat. Rahvas kutsuti kokku, lasti maha 1 või 2 meest, paljudele anti avalikult ihunuhtlust, koguti kokku rahva käes olevad relvad, pärast seda liiguti edasi järgmisse valda. Vaid paaris vallas lasti maha rohkem inimesi Velise ja Vaali vabariikides. Kõige massilisem hukkamine leidis aset Viljandis. Ritmeister Karl von Sieversi salk lasi Viljandis maha 53 inimest, kelle seos mässuga oli tegelikult habras. Eestis kokku mõisteti surma rohkem kui 500 inimest. Mahalastuid oli ca 300, umbes
annaabi.ee 
