rituaalid on vaimulike endi poolt enda tähtsaks tegemiseks välja nuputatud. See, kui inimene millessegi usub, nagu näiteks lapsed usuvad päkapikkudesse, see on armas, aga kohe, kui ilmub mingi organisatsioon, kes häbi tundmata ütleb, et tema esindabki päkapikke ja ainult tema kaudu käib suhtlemine päkapikkudega, siis muutub asi võikaks." Ka oma juttudes, nagu loos ,,Paljad", kasutas Kivirähk kirikutegelasi, et naeruvääristada inimeste hirmusi. Antud kirjatükis kartis vend Johannes inimeste alasti olemist. Minu meelest sümbolisaarib see kõike seda, mida mõtetut ja ohutut surelikud kardavad. Mõeldakse välja endale muresi ja hirme. Ilmselt kirjaniku enda poole pole mõtetki usuteema lõpetamise asjus pöörduda, sest tema oma arvamust ei muudaks. Mina isiklikult olen tema mõtteavaldustega päri ega laida seda maha. Kivirähk ei naera mitte ainult nende teemade üle, mis käivad selle kohta, mis talle ei meeldi,
Tasapisi süveneb lapses arvamus, et ta pole üksnes tegevuses saamatum, vaid on ka väärtusetum. Kui isa kurdab, et teismelinepoeg ei austa teda piisavalt,ja pole rahul poja enesekontrolliga, võiks ta meelde tuletada nooruki väikelapsepõlve. Siis katkestas isa ise lapse töö ilma igasuguse lugupidamiseta; lapse eneseväärikus ei võinudki areneda.Pidev võrdlemine teistega suurendab keskmisest saamatuma lapse suutmatustunnet veelgi. *Hirmusi peetakse lapsepõlve loomulikuks osaks. Hirmust kui arenguhäirest räägime siis, kui laps tunneb paanilist hirmu teatud olukordades ja on kaotanud arusaama ümbritsevast. Mingi kogemus minevikust või arvamus muutub lapse kujutluses nii koloriitseks, et ajapikku kujunebki sellest foobia. Niisuguseid hirme esineb rohkem lastel, kes on täiskasvanu külge klammerdunud, kes ei pürgi iseseisvuse poole. Aidata saab last ainult teda elu loomulikesse nähtustesse
annaabi.ee 
