Ta tegi sinna ingli pea (1472-75, Uffizi, Firenze). Solvang missugune. Seepeale teatab õpetaja õpipoisile kuivalt, et kõige lähemal ajal teatab ta Püha Luuka gildile ning seltsile, et Leonardo on väljaõppinud mees ja teda võib Firenze maalikunstnike raamatusse sisse kirjutada. Aastal 1472 lõppesid Vincist pärineva noormehe õpiaastad. Ta ei võtnud omale nime oma meistri järgi, vaid ta kirjutati sisse hoopis Leonardo da Vinci nime all. Ser Piero oli hirmuhoos, et tal polnud ühtegi last, ja tõi oma vallaslapse tagasi koju. Nii oli Leonardo teist korda notarite majas, kuid seda sunniviisiliselt. Poisile meeldis isa noor naine Francesca. Ent ta ei tahtnud selles majas elada. Siiski oli tal isa vaja, tal oli vaja tema raha. Nii elas ta seal neli aastat. Varsti ostab isa endale suurejoonelise hauakambri ja laseb seda kaunistada erinevate marmoritega, kuid pojale ei anna ta isegi mitte üht floriinigi. Seda tõendab 1472
Siis ta tõusis, taganes seinani ja ütles äkki: «Oh ei! Ei! See on põrgu ilmutis! See ei ole tema! Appi! Appi!» karjatas ta kähedalt ja pöördus seina poole, nagu püüdes sellest oma kätega teed läbi rajada. «Kuid kes te ometi olete?» küsisid kõik selle stseeni tunnistajad. «Küsige sellelt naiselt,» lausus punase mantliga mees, «te näete ju, ta tundis mu ära!» «Lille'i timukas, Lille'i timukas!» karjatas mileedi meeletus hirmuhoos kätega seina külge klammerdudes, et mitte kukkuda. Kõik tõmbusid tagasi ja punase mantliga mees jäi üksi keset tuba. «Oo halastust! Halastust! Andestage!» hüüdis põlatu põlvili langedes. Tundmatu ootas, kuni valitses jälle vaikus. «Ma ütlesin teile õigust, ta tundis mu ära!» kõneles mees. «Jah, ma olen Lille'i linna timukas ja raa jutustan teile oma loo.» Kõikide pilgud olid suunatud mehele, kelle sõnu oodati äreva kartusega.
annaabi.ee 
