uude üle ning ükski vana kombinatsiooni omadus ei pruugi olla uuele omane. Sel viisil vabastas Epikuros inimesed ühest nende peamisest murest: nimelt küsimusest, milline on elu pärast surma ning kuidas peaks inimene selleks valmistuma. Epikuros leidis, et hea elu poole tuleb püüelda just nimelt selles maailmas, kuna ühtegi teist ei ole. Üldiselt uskus ta, et üleloomulike jõudude omistamine loodusele on enamike inimeste jaoks hirmuallikaks ning surematuse idee hävitab inimeste jaoks lootuse kunagi valust ja kannatustest pääseda. Epikuros küll uskus Olympose jumalate olemasolu, kuid ta leidis, et nood ei pühenda ennast tegelikult maailmas ja inimeste eludes toimuvasse. Epikuurlased eelistasid loomulikke seletusi üleloomulikele ning protestisid tugevasti maagia, astroloogia ja ilmutuste ning selgeltnägemise vastu. Epikurose uskmatus üleloomulikkudesse jõududesse oli see, mis
kooli järele. Lapse on koduses keskkonnas tuttavate inimestega, kellega on juba harjutud. Suured muutused ootavad aga ees lasteaeda ja kooli minnes, kus on uus ümbrus ja uued inimesed. Sellises olukorras vajatakse aega harjumiseks. Hirmu võib aga tekitada võõraste inimestega koosolemine, sest laps ei tunne neid, ei tea, kuidas nad millelegi käituvad. Suurt hirmu valmistab ka koolivägivald (eakaaslaste kiusamine). Kodus tuntakse end turvalisemalt, kuid ka see keskkond võib olla suureks hirmuallikaks: vanemate tülid, riidlemine, võimalik lahutus. Samuti tekitab muret lähedaste raske haigus ja ka vanemate surm. (Kraav. I. 2001, 41) Lapse jaoks tähendab abielulahutus hülgamist ja see teeb muret palju rohkematele lastele kui ainult neile, kes lahutust tõepoolest kogevad. Vanuse kasvades mure vanemate tülide ja lahkumineku pärast suureneb. Muidugi ei mõju lahutus kõigile lastele ühtemoodi. 1997 aastal tehtud lastepsühhiaatrite
annaabi.ee 
