haise"). Senatisse provintsiaristokraatiat. Alustas Flaviuse amfiteatri ehk Colosseumi ehitust. Titius (79-82): ideaalne keiser, eelmise poeg ja Jeruusalemma mässu mahasuruja, senatiga head suhted. Domitianus (81-96): võttis endale alalise tsensori ameti, lasi senaatoreid hukata, tõstis sõjaväe palka. Tapeti. 3. Keisririigi õitseng 2. sajandil: Traianus ja Rooma välise võimsuse tipp; Hadrianus; Antoninus Pius; Marcus Aurelius. Hirmsale Domitianusele järgnes viis head keisrit, mistõttu hiilgeaeg. Keisrid ja senat said hästi läbi, valitsejad üritasid vastata valitseja ideaalpildile, provintsiaristokraatia tugevnemine, adoptiivkeisrite aeg kuna polnud poegi, riigi suurim ulatus (limes Romanus, Pax Romana). Uuele ajajärgule pani aluse Nerva (96-98), kes adopteeris Traianuse. Traianus (98-117) ja Rooma välise võimsuse tipp; hoidis häid suhteid senatiga, millest lisanimi Optimus (Parim). Ideaalkeiser
juures vande all; ja poisid, nähes, ei talle ikka veel välku pähe ei langenud, leidsid sellest kinnitust oma usule, et Joe oli end kuradile müünud. Ta oli nüüd nende silmis muutunud kõige huvitavamaks hukatusttoovaks isikuks, keda nad kunagi olid näinud, ja nad ei suutnud oma võlutud pilku tema näolt kõrvale pöörata. Nad otsustasid endamisi teda öösel soodsal võimalusel valvata, lootuses pilku heita ta hirmsale peremehele. Indiaani Joe aitas mõrvatu keha tõsta ja äraviimiseks vankrile paigutada; ja võbisevas rahvahulgas sosistati, et haavast tuli veidi verd! Poisid arvasid, et see õnnelik asjaolu juhib kahtluse õigesse suunda, kuid pettusid, sest mitmed külaelanikud tähendasid: «Laip oli kolme jala kaugusel Muff Potterist, kui verd tilkus.» Tomi hirmus saladus ja näriv südametunnistus sega- 78 sid tema und terve nädal pärast seda sündmust, ning ühel päeval ütles Sid hommikusöögi
Meung'ist, ja seepärast jutustas ta nüüd noorele üürilisele enda tagakiusamisest selle monstrumi härra de Laffemas' poolt, keda ta kogu jutuajamise kestel nimetas kardinali timukaks, ja seletas pikalt-laialt Bastille'st, riividest, luukidest, õhuaukudest, trellidest ja piinariistadest. D'Artagnan kuulas teda eeskujuliku tähelepanuga. Kui ta oli lõpetanud, küsis d'Artagnan lõpuks: «Kas te teate, kes röövis proua Bonacieux'? Ma ei suuda ikka unustada, et tänu sellele hirmsale sündmusele oli mul õnn teiega tuttavaks saada.» «Oh, nad hoidusid hoolikalt mulle seda ütlemast,» sõnas härra Bonacieux, «ja ka mu naine omalt poolt vandus kõigi jumalate nimel, et ta ei tea seda. Aga mis olete teie teinud kõik need vahepealsed päevad?» küsis härra Bonacieux liigutava heasüdamlikkusega. «Ma ei näinud teid, ei teid ega teie sõpru ja ma ei usu, et oleksite korjanud Pariisi tänavasillutiselt kogu selle tolmu, mida Planchet eile teie saabastelt maha nühkis.»
annaabi.ee 
