Füüreri viimased sõnad jäid traudlile mõistmatuks. Eval oli seljas musta värvi kleit, mille dekolteed ääristasid roodid. Tema juuksed olid pestud ja kaunis soengus. Nii läks ta Hitleri järel tema tuppa- surma. Raske rauduks sulgus. Traudl tõmbus eemale. Toibununa, valdas teda surnud füüreri vastu jõuetu raev. Temast jäi maha tühjus ja peataolek! Füürer lahkus ja temaga kadus ka hüpnootiline surve, mille all kõik nad elasid. Selles hirmas suures majas ei olnud ainsatki kohta, kus inimene oleks saanud üksi olla. Traudl heitis oma välivoodile ja püüdis kainelt mõelda. Üritus oli lootusetu ja lõpuks ta uinus. 30. aprillil valmistati füürerile tavaline õhtusöök, kuid härjasilmade ja kartulipüree sööjat enam ei olnud. Üks inimene teise järel lahkus sellest õudsast paigast. Traudl möödus viimast korda kadunud Hitleri toa uksest. Traudl läheb Uue Riigikantselei alla suurde
Johannes paanitses, väitis, et Leemet on hulluks läinud ja käsutas ruttu kõik külla. Tulevastel päevadel kui Leemet masti küljes rippus kahetses oma hullu käitumist tollel ööl kuid surma suhtes oli ta vastuvõtlik. Vastuvõtlikud ei olnud aga külaelanikud ja Johannes Magdaleena ja väikse rüütli Toomase surma üle ning karjumist ja hala oli tõesti palju, sest inimesed ei mõistnud kuidas nemad kes jumalat ja jeesust järgind ning jumala jaoks usse põletasid niisuguse hirmas teo ohvriks võisid saada. Et, rohkem kasu saada külalt ajasid mungad ja Johannes sellist möga, et rüütlilaps oli nii armas, et jumal tahtis teda kohe enda juurde ja rahavs seda muidugi uskus, Magdaleena surma mõisteti kui see, et ta eksis jumala käsu vastu võttes pagana ehk Leemeti majja. Kui Leemetit tema põletamis matustele tassiti rääkis ta veel viiamsed sõnad Pärtliga ja küsis, et ta ju teab, et kõik see jutt mida mungad ja
annaabi.ee 
