Riinu mõtted olid aga Karusta Hinnu juures, kes elas nende veskis ja oli seal sulaseks. Riinu tahtis Hinnu endale väimeheks, kuid Miinale Hinn ei meeldinud. Miina isa oli juba 15 aastat surnud ja veski vajas peremehe kätt oli juba vana teine. Riinu hakkas Miinaga Hinnust rääkima, Riinule Hinn meeldis. Miina aga teda ei sallinud, mis sest, et Hinn Miinale nii hea oli ja aitas neid veskis. Lisaks oli Hinnul veel raha, millega oleks saanud veskit korda teha. Riinu käis Miinale Hinnuga peale, sest too tahtis veskist ära minna. Riinu ja Miina vaidlesid sel teemal. Riinu kartis, et tütreke jääb veel vanatüdrukuks. Miinale Hinn ei meeldinud, sest arvas, et Hinn on salalik. Ta oleval näinud kuidas Hinn teisele mehele kirvega kallale tahtis minna ja kuulnud seda, kuidas Hinn öösel ringi hiilib. Miina oleks pigem vanatüdrukuks jäänud, kui et Hinnule mehele läinud. Seepeale ei öelnud Riinu enam midagi vaid käskis magama heita, ise läks üles pööningule ja tõesti
vastuhaugutamist ja suur suud kannatas. Miina pani Hinnu proovile, ja küsis eidelt kas ta ikka on nii tasane ja hea, Miina hakkas suure häälega naerma, kui Hinnu paariminemisest nimetas, ning mida pahasekmaks Hinnu meel muutus, seda enam Miina naerma hakkas. Miina vihjas talle et ta võiks minema minna, aga otse ei saanud ta seda öelda, sest ema oli talle öelnud et see toob halva maine kaasa ja ei ole viisakas, Miina sai aru et see raske mure eite Hinnuga nõnda käskis ümber käia, nagu ta käis. Neiu meenutas minevat aastat , siis oli tal asja aru kauniste käes. Teise lihavõttepüha ajal hingas soe päike noore orase peale ja haljastas vana veskikese ja maja-hooned nagu kullaga üle. Ümberringi tõusis nagu ohvrisuits , lõokeste lõõritamine üles sinaja taeva sisse. Hinn astus õue, näh es perenaist kraavi ääres, läks ta sinna. Ta kitkus oksakest ja lükkas jalaga kive, jäi viimaks kivi lähedale seisma ja köhatas-
annaabi.ee 
